Alustasime
päeva Vastseliina Piiskoplinnuse külastusega. Sellel ajal kui meie
tutvusime Neuhauseni peamajas eksponaatidega, hakkas õues vihma sadama.
Mehed proovisid endale 16 kg kaaluvat rõngassärki selga. Vihmast
hoolimata käisisme ka linnuses ära, seal ronisime ka linnuse kirdetorni, kust
avanes ilus vaade. Mõisaparki jalutama selline ilm kahjuks ei kutsunud.
Järgmisena oli plaanis Meremäe vaatetorni otsa ronida, kuid selle
jätsime samuti vahele, sest vaade oleks nagunii väga udune olnud.
Rüütel (ristitud Shrekiks)
Tapjarüütel lühikeste pükstega
Vastseliina linnus
Vastseliina linnus
Kirdetorn
Järgmisena
külastasime Obinitsa Seto Muuseumitarõ. Siin vedas meil kohe eriliselt.
Saime ka giidi ja seda täpselt sama raha eest, mida nagunii oleksime
pidanud sissepääsuks tasuma. Tänu sellele saime setode kommetest ja
kultuurist palju rohkem teada, kui ise omapead muuseumi külastades. Giid
rääkis väga huvitavalt, vastas kõikidele meie küsimustele. Pärast
vaatasime maja teisel korrusel olevat näitust "Siga seebiks". Samuti
näidati seal meile lamenukktehnikas nukufilmi "Ütsi, ütsi õeke", mille
kestvus oli umbes 10 min, kuid filmi valmimisele kulus 3 aastat.
Seejärel näidati meile hoovi peal olevat Tsässonat. Tsässon on õigeusu
külakabel Setomaal. Iga küla juurde kuulus kindlasti tsässon. Selles
muuseumis sai samuti muuseumimängu mängida. Siin saime oma templid väga
kergelt kätte, kohe kui mainisin, et mängime seda mängu. Mingit
ülesannet ei pidanudki lahendama. Tõenäoliselt läks nii lihtsalt
seetõttu, et võtsime giiditeenuse.
Luikjärve talu makett (tüüpiline seto suletud taluhoov)
Ehtne seto käsitöö. Käesolev ese on otsast lõpuni käsitsi tehtud.
Vihma
kallas endiselt, kõhud olid juba tühjad. Otsustasime Taarka
Tarõ`sse sööma minna. Peale söögi saab seal tares näha ehtsat ja õigel kujul
säilinud seto ahju. Õige seto ahi on ikka selline, kus on ka
magamiskohad olemas. Menüü on seal kõik ainult setokeelne, õnneks
teenindaja oli nõus lahkelt tõlkima. Lapsed valisid loomulikult
pannkoogid. Minul oli kindel soov kuulus seto suulliim ära proovida,
seega mina tellisin "Kartohk, sauliha hämmätüs ja suulliim" ehk eesti
keeles võiks see kõlada umbes selliselt "Kartul, suitsuliha kaste ja
külmsupp". Väga mõnus kodune toit oli. Pärast ostsime veel leiba ja
sõira ka kaasa. Sel ajal sai ka vihmal kallamisest villand ning
otsustasime Piusa koobastesse minna.
Piusal läksime
kohe giidiga muuseumikoopasse. Giid rääkis peamiselt klaasiliiva
kaevandamisest ning koobastes elavatest nahkhiirtest. Seejärel läksime
1,4 km pikkusele metsarajale jalutama. Vaatasime imeilusat metsa, sõime
mustikaid (võrreldes lõunatipu rajaga, oli siin neid vähe), nägime ka
sõjaaegseid kaevikuid. Aeg-ajalt vihm tibutas, kuid üldjoontes oli
normaalne ilm. Kui ring looduses tehtud, siis läksime külastuskeskusesse
filmi vaatama. Film rääkis nahkhiirtest, harivesilikest jm Piusa
looduskaitsela puudutavast loodusest.
Piusa muuseumikoobas
Varing Piusa muuseumikoopas
Piusa
Piusa liivakarjäär
Lapsed pusili peal ronimas
Selline mets on Piusal
Otsustasime täna ära käia ka Jaaniraotu linnupargis.
Kuna aega oli vähe, siis kimasime mööda väikseid põlluvaheteid.
Vahepeal oli tee nii väike, et tee keskel kasvas rohi. Vihm oli teed
suhteliselt mudaseks muutnud ning pärast seda sõitu nägid meie autod
väga mustad ja tolmused välja. Kohale me aga jõudsime. GPS juhatas meid
otse taluõue, kuigi külastajatele oli ette nähtud korralik parkla.
Jaaniraotul näeb erinevaid linde ja loomi: lennuvõimetud linnud,
erinevad kanatõud, veelinnud, faasanid, puurilinnud. Loomadest näeb
maarat, eeslit, küülikuid, kitsi. Tõmbenumbriks on rääkivad papagoid.
Lapsed jutustasid nendega seal päris pikalt.
Lapsed aitasid õhtul salatit teha, meie vaevaks jäi ainult kokku segamine, sest salatit tuli nii palju, et pidime puhkemaja perenaiselt suurt kaussi küsimas käima. Õhtul tähistasime ka sõprade 11.-ndat pulmaaastapäeva. Eesti kalender seda aastapäeva ei tõlgendagi kuidagi, kuid enamik riike nimetab seda teraspulmaks. Sõime kooki ja jõime šampust. Paadiga enam sõitma ei jõudnudki.
Sellised mudakäkid olid meie autod õhtuks
5. Päev
Imeilus
päikseline hommik, tõotas ilusat päeva. Sel päeval toimus Luhamaal ka
Seto Kuningriik, kus kuulutatakse välja Seto Kuningriik ning valitakse
setode kuninga Peko asemik maa peal - Setomaa ülemsootska. Kahjuks oli
meil veel väga palju kohti nägemata ning seetõttu oli plaan viimaseks
reisipäevaks eriliselt tihe ja seetõttu ei olnud meil aega seda üritust
külastada. Enne Jõeniidult lahkumist ostsin sealt kaasa nii tavalist kui
ka suitsutatud kitsejuustu.
Täna külastasime esmalt
eilse vihma tõttu vahele jäänud Meremäe vaatetorni. Hea ilmaga näeb
sealt ka Pihkva järve, kuid nii hea ilm täna ka veel ei olnud. Sealt
edasi võtsime suuna Saatse poole. Kahjuks lõikas GPS ära tükikese Seto külavüü`st,
õnneks eile sõitsime mööda seda väljajäänud juppi. Tee peale jäi ka
ehtne Seto tsässon, pilti kahjuks ei jõudnud teha. Samuti sõitsime mööda
Luikjärve talust, mille makett oli Obinitsa Muuseumitares ning mille
näitel meile setode elu ja majapidamist tutvustati.
Saatsesse jõudsime natukene enne muuseumi avamist. Saatse Seto Muuseum osaleb ka muuseumimängus, seega saime meie Katiga siin oma mängu ära lõpetada ja templitega kaardi loosikasti jätta. Nüüd aga avastas minu meespool, et päris vahva mäng on, ning kuulnud, et meie kavas olev Värska Seto Talumuuseum osaleb samuti mängus, otsustas, et tema tahab ka osa võtta. Seekord siis lahendasime ülesandeid juba kolmekesi, meil sõbrantsiga olid need viimased ülesanded. Siin olid antud sümbolid/mõisted ja nende seletused, need tuli omavahel kokku viia. Vastused leidis eksponaatide hulgast. Midagi keerulist ei olnud, lahendasin vigadeta. Kui olime kõik muuseumi hooned üle vaadanud, siis läksime muuseumi matkarajale, mis viis täiesti Eesti-Vene piiri äärde. Kahjuks on Vene piiri ääres pildistamine keelatud, ei tohi pildistada piiriposte ega üldse Venemaa suunas.
Seto pottsepatööd
Seejärel sõitsime läbi Saatse Saapa Värskasse.
Saatse Saabas on Vene Föderatsiooni kontrolli all olev ala, mida on
võimalik viisata läbida. Saatse saapareegel ütleb: "Saatse Saabast on
võimalik läbida ilma Vene viisata ainult ratta, auto või bussiga.
Peatuda ei tohi, jalgsi läbida pole lubatud." Ootasin sellest Saapast
midagi enamat, et on mingid postidki üleval, mis tähistavad erinevate
riikide piire. Mitte midagi sellist ei olnud. Oli vaid liiklusmärk
"Käigu keeld".
Lõuna oligi kätte jõudnud ning läksime
Seto Tsäimajja sööma. Seto Tsäimaja pakub ehtsat seto sööki. Ukse juures
olev menüü on ainult setokeelne, aga pabermenüü on eesti keeles. Hinnad
on siin tunduvalt odavamad kui Obinitsas. Eile sõime valget suulliimi,
täna oli menüüs ka verrev suulliim (punane külmsupp). Minu tänane valik
sarnanes eilsega: verrev suulliim, suitsuliha sibulaga, magustoiduks
kohupiima-kamakreem. Merit tellis külasupi ja pannkoogi moosiga.
Supikauss oli aga nii suur, et isegi minul oleks olnud probleeme selle
tühjendamisega.
Kõhud täis, läksime Värska
Talumuuseumisse. Muuseumis saab vaadata, milline on olnud üks seto pere
elamine, koos kõigi hoonete ja tarberiistadega. Meie hiline
muuseumimängu mängija pidi siin vastama kolmele küsimusele peale
muuseumi vaatamist. Alguses tundus raske ülesanne, aga küsimused olid
väga lihtsad ning ta sai oma templi kergelt kätte. Nüüd peab ta veel
millalgi ühe muuseumi leidma, sest meie reisil neid rohkem plaanis ei
ole.
Seto talu kõrge värav, et mööduja hoovi ei näeks
Sepikoda
Nüüd jäi veel paar väikest matkarada läbi käia. Alustasime Ilumetsa meteoriidikraatrite matkarajast. Suurima kraatrini, mida nimetatakse Põrguhaud, viib korralik laudtee. Seda on võimalik läbida ka suure lapsevankriga või ratastooliga. Tee ääres on huvitavad puuskulptuurid. Mõnel piigal oli vaja iga skulptuuri juures pilti teha. Natukene sealt edasi on Rebasemäe allikas, mis on suurim tõusuveeallikas Põlvamaal. Enne laudtee algust on puhkemaja, millel oli silt: "Toida kassi, tulen järgmisel nädalal :)". Kahjuks ei olnud meil mitte midagi kassile sobivat kaasa võetud. Kel veel plaanis sinna minna, siis pistke igaks juhuks miskit kassile sobivat tasku. Rebasemäe allikani viib laudtee. Laudtee on päris vana ning vägagi lagunenud, vaja oleks kapitaalset remonti. Olenemata sellest, et minu eeskäija hoiatas mind kõikide ohtude eest, suutsin mõnes kohas ikkagi halvasti astuda. Allikast võtsin väikese pudeliga vett kaasa. Oligi juba õhtu kätte jõudnud ning siinkohal läksid meie teed reisikaaslastega lahku. Suurema osa reisi ajast sõitis teine auto meie ees, sest neil oli GPS kaasas. Natukene peale lahkuminekut küsib Mirjam: "Kus teised on?". Ju ta ei pannud tähele, kui me teeristis teistele lehvitasime. Meie sõitsime läbi Tartu koju. Tartus käisime veel Lõunakeskuses loomapoes elusat pesukaru vaatamas. Tõeline laiskloom, lebotas kõht ülespidi, käpad taeva poole. Sõime kõhud täis ning kodutee võis alata.
Ilumetsa metsaraja puuskulptuurid koos kohustuslike modellidega
Põrguhaud
Teel Rebasemäe allikale
Rebasemäe allikas
Ja ongi meie järjekordne reis läbi saanud. Ilm mängis vahepeal vingerpussi, kuid sellegipooest nägime palju uut ja huvitavat. Käisime ära nii Läti kui ka Venemaa piiri ääres. Meie laste vaieldamatuks lemmikuks oli Jaaniraotu linnupark. Sõprade lastel seevastu aga Liikluslinn. Mulle meeldisid enim Lõunatipu matkarada ning Obinitsa Seto Muuseum. Minu meespoole kõige lemmikusem koht oli Maanteemuuseum. Sõbrad ei osanud ühtegi lemmikkohta välja öelda, oli palju huvitavaid ja ilusaid kohti. Tundub, et reisiga jäid nad rahule, sest nende kommentaar kõlas nii: "Ei olnud midagi vaevalist ja tihedat. Täitsa parasjagu koguaeg tegevust ja midagi uut. Puhata saab peale reisi ju." Järgmiseks korraks lubati raadiosaatjad organiseerida, et ka sõidu ajal lõbusam oleks. Kokku sõitsime autoga ligi 1000 km. Blogis olen kasutanud nii enda kui ka Taavi tehtud pilte. Kõik vahvad kokku miksitud fotod on Taavi kätetöö.
No comments:
Post a Comment