25. juuni - Trakai, Užupis

Täna hommikul ladistas vihma, seetõttu tegime jälle oma plaanid ümber. Eks need plaanid ju olegi selleks, et neid rikkuda. Otsustasime Trakai saarelinnusesse vihma eest pakku pugeda. Linnus oli vägev. Alguses haakisin end ühele saksa grupile sappa ning kuulasin salaja nende giidi juttu. Nagu alati suutsid mu tüdrukud inimesed ära võluda. Vaatasin Mirjamiga just ühte vitriini kui giid ütles, et juhin teie tähelepanu sellele vitriinile, mitte selle ilusa tüdruku pärast, aga.... Muidugi tulime selle peale sealt eest ära. Aga hiljem jäime neile jälle ette, giid arvas, et oleme lätlased, aga mina sellepeale muidugi automaatselt vastasin, et ei ole, kuigi ta meile ju tegelikult üldse midagi ei öelnud. Sealt siis tuli välja, et eestlased oleme hoopis ja oldi väga üllatunud, et ma saksa keelt räägin. Siis juba kutsuti meid ametlikult oma juttu kuulama. Tüdrukud olla wunderschöne :) Saksa grupp lõpetas peagi oma ekskursiooni, meie aga olime suhteliselt alguses alles. Veidi aja pärast sattusime koos ringi liikuma ühe paarimehelise grupiga, kellele rääkis giid inglise keeles. Loomulikult varastasime ka sealt infot.

19. saj magamistuba

Merit ja Mirjam kongis (Mirjami arvates oli tegemist autoga)

Merit häbipostis

Seejärel tutvusime Trakai karaiimide eluga. Karaiimid on türgi rahvas, kes järgivad judaismi teatud vähemusvoolu ja loovad Trakais väga eripärase õhustiku. Nende esivanemad langesid Vytautase kätte vangi tema sõjaretkel 1397. aastal ning teenisid seejärel kuninglike kaardiväelastena. Karaiimid on säilitanud oma tavad ja traditsioonid. Nende majad on viilkatuse ja kolme tänavapoolse aknaga puumajad.

Karaiimidele iseloomulikud kolme tänavapoolse aknaga puumajad

Seejärel käisime ka karaiimide kalmistul, aga see oli küll väga hüljatud koht. Hauakivid olid kõrges rohus. Tegelikult meile öeldi ka turismiinfost, et see koht ei ole publikule avatud, kuid käisime siiski kohal. 

Karaiimi kalmistu

Tühi kõht andis juba end tunda. Valiku tegime karaiimide rahvustoitude hulgast. Ostsime ehtsaid kybyn`eid e. lihtsas eesti keeles võiks neid nimetada lihapirukateks. See on poolkuu kujuline hapendatud pastakook, mille täidiseks on liha. Väga hea pirukas oli, natuke soolane ainult.

Seejärel soovisime kaasa osta ka traditsioonilist karaiimide alkohoolset jooki „Karaimu“. Tuli välja, et seda müüakse ainult ühes restoranis. Tegemist on Bittneri sarnase joogiga, millele on lisatud ürte, kaneeli, muskaatpähklit ja kindlasti veel midagi. Kes maitsta soovib, peab meid külastama.

Kui „Karaimu“ ostetud, võtsime suuna jälle Vilniuse peale. Sõitsime Užupise e. „Ülejõe“ linnaossa. Užupis olla maaliline agul kesklinna kõrval, kus asuvad kohvikud, kunstigaleriid. No minu jaoks tähendab sõna „maaliline " küll midagi muud. Võib olla tuleneb see sellest, et olin veel endiselt Trakai lummavast ilust võlutud. Trakai oli tõesti väga ilus linn ning nimetaksin seda maaliliseks. Užupises elavad kunstnikud kuulutasid Užupise 1997. aastal sõltumatuks, kehtestasid oma lipu ja iseseisvuspäeva ning valisid oma presidendi. Užupisele on iseloomulikud ka nn salapärased peidetud hoovid. Astud hoovi ja leiad sealt 2-5 maja uksed, tänava pool uksi eriti ei olnud. Ainult galeriide, kohvikute jmt sissepääsud, aga mitte elumajade sissepääsud.

 Užupise sümboliks olev inglikuju

 Üks huvitavamaid hoove

 Kunst sigaretipakkidest

Užupise koolimaja tagant pidi minema mingi tähistamata jalgrada, kust avaneb imeilus vaade Vilniusele. Otsisime seda koolimaja ja seda rada päris kaua. Lõpuks kui leidsime, siis vaadet nautima läksin Meritiga kahekesi, teised olid juba surmani tüdinud.