29. juuni - Druskininkai, Šiauliai

Hommikul sõitsime vaatama kuulsat Snow Arenat. See on koht, kus saab aasta läbi suusatada. Suvel suusatatakse katuse all. Pool mäe pikkusest on tehtud loodusliku mäe peale, aga kõrgem osa oli ehitatud nö talade otsa. Ehitis ise on väga suur, tõenäoliselt on ka suusamägi seal sees väga suur. Pildi peale see ehitis igatahes ei mahtunud mitte kuidagi. Sisse me ei plaaninudki minna, sest ainus mäesuusahuviline meist oleks olnud Aare. Samas on seal ka lastele suur mängumaa. Suusahuvilistele kindlasti väga mõnus koht, sest ega suvel polegi nii kerge suusatamiskohta leida.

Siis sõitsime väiksesse tänava-tüüpi külla Švendurbe, mis asub kohe Valgevene piiri ääres. Küla mainiti esmakordselt 1620. aastal. Sellest külast avanes ilus vaade Raigardas orule.

Vaade Raigardas orule

Lõpuks käisime veel Antano Česnulis puuskulptuuride pargis. Seal oli palju puuskulptuure. Üks lohe hakkas möirgama ja tuld purskama, kui talle liiga lähedale minna. Teatris hakkas muusika mängima ja paarike tantsima ning purskkaev vett purskama, siis kui sisenesid sinna. Kui ära tulime, siis nägime ka skulptuuride autorit, kes tegi ühele grupile ekskursiooni.

Mõista, mõista, kes see on: hommikul nelja jalaga, päeval kahe jalaga, õhtul kolme jalaga

 Tore tool

 Merit ja hiiglane

 Tuld pursakv ja möirgav lohe (suu on punane)

Nüüd võtsime suuna Šiauliai poole. Siin läksime kohe Kassimuuseumi, kus on ligi 10 000 eksponaati. Kasse võib näha nii vitraažakendel, kunstifotodel, postmarkidel, raamatutes kui ka postkaartidel. Hurmavad kassid vaatavad vastu ka lampidelt, mööblilt ja trepikäsipuudelt. Lisaks oli seal ka kaks elus kassi: üks vana 17 aastane ja teine noor 2 aastane. Kui kassid said vaadatud, siis kutsuti meid kõrvalruumidesse teisi elusaid loomi vaatama. Näha sai madusid, tšintšiljasid, küülikuid, kaimanit, tuhkrut, öökulli, kilpkonnasid, iguaani, ahvi, piraajat, papagoisid, tuvisid, prussakaid (ameerika ja madagaskari) ja veel igasuguseid eksootilisi linde ja loomi. Kahjuks enam kõiki ei mäletagi. Tehti kohe väike personaalne ekskursioon, iga looma puuri juures räägiti sellest loomast. Saime ka ise loomi ja linde katsuda. Madu oli samuti võimalik katsuda ning kätte võtta/ümber kaela panna. Minusugune argpüks muidugi ei julgenud isegi mitte katsuda, rääkimata kätte võtmisest. Aare siiski proovis ära, mis tunne on olla madu ümber kaela. Noored giidid ütlesid, et on omapärane tunne, aga Aare siiski hindab seda tunnet pigem vastikuks. Aga tal on see vähemalt proovitud, ka lapsed muidugi ei julgenud katsuda madu. Ahvile saime ise päevalille seemneid süüa anda. See oli küll päris mõnus tunne, kui ahvi pehme käeke nagu nipsti haaras sinu peost selle väikse seemne ja oma suhu pistis. Minu käest ta eriti ei tahtnud võtta, põgenes nagu isegi natuke, aga lõpuks ikkagi väga kiiresti näppas seemne ära. Selgus, et see ahv kardab punast värvi, aga minul oli seljas punane pluus. Veel näidati meile valge püütoni nahka, see oli samuti ilmatu suur (nagu see püütongi, kelle nahk see oli). Seda nahka oli ka võimalik katsuda. Väga huvitav ja hariv ekskursioon oli ja me ei osanud seda ette aimatagi, läksime ju vaid kasse vaatama.

 Heegeldatud pilt "Kass kalal"

Püütoni nahk

Seejärel sõitsime oma kolmandasse öömajja. Siin öömajas saadab meid pidev ebaõnn. Alguse sai see kohe, kui motelli ette parkimisplatsile keerasime. Aare sõitis rattaga üle äärekivi ja nii õnnetult, et rehv läks katki. Kuna siin puudub kööginurk, kus saaks ise süüa teha, siis läksime sama motelli söögikohta sööma. Mina otsustasin Leedu rahvustoite proovida. Alustuseks võtsin šaltibarciai supi. See on peedist, kurgist, hakitud munast, keefirist ja tillist külmsupp, mida serveeritakse koos kartulitega (eraldi taldrikul). Järgmiseks võtsin „Tsepeliinid“, mis on lihaga täidetud kartuliklimbid hapukoore-sibula-peekonikastmes. Lapsed muidugi nõudsid ikka friikartuleid viineritega (viinerid on siin Leedus küll ilmatu suured). Toit oli muidugi väga hea, aga kuna täna oli nii palju kliente, siis me muudkui ootasime ja ootasime ja ootasime.... Ma ei vaadanud täpset kellaaega, millal me lauda istusime, aga umbes kolme tunni möödudes me sealt lõpuks ikka püsti tõusime, ilma, et oleksime oma tellitud puuviljakokteilid kätte saanud. Need toodi meile pärast tuppa ära. Jällegi väga head kokteilid olid, aga see ootamine ajas harja punaseks juba. Istusime õues ja siin on õnneks kohe söögilaudade kõrval laste mänguväljak, seetõttu ei pidanud lapsed vähemalt laua taga igavlema. Pärast muidugi vabandati ette ja taha, neil olla mitu banketti ja tavakliendid jäeti lihtsalt tagaplaanile. Selle kõige krooniks õhtul pesema minnes, ei õnnestunud meil küll kuidagi sooja vett välja meelitada.

 Šaltibarciai supp

 Cepelinai e. "Tsepeliin"