Kuna olen end sel aastal tundnud nagu tühjaks pigistatud sidrun, nii vaimselt kui füüsiliselt, siis esialgne plaan oli, et sel sel aastal me reisima ei lähegi. Mida rohkem aeg suve poole liikus, seda rohkem hakkasid sõbrad küsima, et kuhu põnevasse kohta me sel aastal siis ka reisime. Nii kurb oli vaadata nende õnnetuid nägusid, kui teatasin, et sel aastal ei lähegi kuhugi. Sealt kusagilt hakkaski idanema idee, et võiks ju ikka paariks päevaks kuhugi minna. Esimene mõte oli Muumimaa. Mirts on just parajalt hull Muumifänn. Lõin Muumimaa kodulehe lahti ning sama kiirelt ka kinni tagasi, sest sealolevad hinnad kustutasid selle väiksegi reisisoovi hetkega. Meie perele oleks sissepääs Muumimaale ja Väski saarele läinud maksma 160€. Minu hinnangul ei ole see koht seda raha küll väärt. Mõne päeva möödudes tuli reisihimu siiski tagasi ning uueks sihtkohaks sai Eesti. Reisi põhieesmärgiks sai tutvuda Setomaaga ning setode kultuuriga lähemalt. Et asi väga setoks kätte ei läheks, ka törts Põlvamaad juurde. Nii kujuneski esialgsest paaripäevasest reisist korralik viiepäevane reis nagu see minu puhul on juba kombeks saanud.
1. Päev
Ongi kätte jõudnud meie reisi esimene päev. Plaanisime kodust lahkumist kell 8.30, kuid tegelikkuses lahkusime natukene enne 9.30. Ma ei oska isegi kommenteerida, millele kogu see aeg kulus, aga lõpuks olime kõik autos sõiduvalmis. Startisime neljakesi, Mailis jäi koju, sest tal oli vaja tööl käia. Võtsime suuna Tartusse, kus saime kokku ülejäänud reisiseltskonnaga. Kaasa tulid sõbrad koos lastega (7.a ja sisuliselt 10.a). Siiani oleme ju alati ainult oma perega käinud (v.a. Norra, kus olid minu vanemad kaasas), seega meie jaoks täiesti uudne olukord. Ega sõpradelgi tõenäoliselt ei saa väga kerge olema harjuda meie hullumeelse tiheda programmiga.
Esialgne plaan oli Tartust sõita mööda vana postiteed Kiidjärve kuklaste rajale. Postitee viib Tarust Võrru ning saab alguse Liiva ristmikus. Tegemist on mõnusalt käänulise teega. Kuna meie autojuht väitis, et ta täpselt teab ja oskab sõita postiteele, siis sai meie autost nn juhtauto. Siinkohal võite vaid ühe korra arvata, kas me jõudsime Postiteele või ei? Loomulikult sõitsime õigest teeristist mööda ja avastasime selle suhteliselt hilja. Minu pidevate pärimiste peale, et kas me ikka oleme õigel teel, vastas autojuht veendunult, et oleme küll. Millalgi aga ei saanud minu hing enam rahu ja otsisin kaardi välja ning selguski kuri tõde, et oleme päris pikalt mööda sõitnud juba. Tuligi kohe esimene muudatus meie plaanidesse. Nüüd jäi meie tee peale Viia-Jaani talu, kus on põllul kivilabürindid, mille motiivid on võetud maailma eri paigust. Läbisime viis labürinti. Üks neist - üheteistkümnekihiline rooma labürintide hulka kuuluv Chartres-labürint - oli eriti pikk ja keeruline.
Chartres labürint
Veel üks labürint, mida ma ei suuda pildi pealt enam tuvastada
Puhkus peale labürintide läbimist
Nüüd saime ka väikese lõigu sõita mööda Postiteed. Jutud selle tee imelisusest ei olegi ülepaisutatud, see tee on tõesti maaliline. Jõudsimegi Kiidjärve kuklaste rajale, mis asub 20 ha suurusel metsapinnal, kus on umbes 200 kuklasepesa. Lühike jalutuskäik, umbes 1,5 km, kulgeb suuremate ja väiksemate kuklasepesade vahel. Kohta kutsutakse ka Kiidjärve Kuklaste Kuningriigiks.
Kuklaste elu uurimas, selliseid kuklaste pesasid oli palju
Kuklaste rajad
Kuklased üle vaadatud, sõitsime oma öömajja, milleks sel korral oli hostel Taevaskoja Salamaa Sel reisil on mul jällegi kõik öömajad varem välja otsitud ning ette broneeritud. Meie käsutusse anti Printsessituba ja Vanapagana tuba. See viimane on nii suur, et me oleks tegelikult kõik sinna ühte tuppa ära mahtunud (8 kohta). Tekkis mõte panna üles kuulutus umbes sellise sisuga: "Võtame allüürnikud, grillimisvõimalus, väga hea sisutusega köök". Seejärel tegime Saesaare paisjärvel jõelaevaga "Lonny" väikese 6 km tiiru. Kuna Eesti on ikka väga väike, siis loomulikult kohtasime laeval ka tuttavaid Tallinnast. Laevasõidu ajal rääkis giid tee äärde jäävatest liivakivipaljanditest, metsadest, lindudest jm loodusest.
Vaade jõelaev Lonnylt
Pärast laevasõitu laenutasime Salamaalt suured tõukerattad ning läksime väikesele tõukerattamatkale. Oma naiivsuses arvasime, et sellega küll probleeme ei teki. Probleemid siiski tulid ning üldse mitte väikesed. Pisem probleem oli see, et Mirjam hakkas endale samuti ratast nõudma, aga need olid nii suured, et tema ei ulatunud sellega ise sõitma. Sellepärast pidi tema minema issi ratta peale, ette seisma. Selle suutsime talle suhteliselt kiiresti selgeks teha, et ta ise ei ulata sõitma, aga issi ratta peale ta lihtsalt keeldus minemast. Lõpuks suure meelitamise peale tuli korraks, aga vupsti jälle maha. Loomulikult saatis kogu seda tegevust hirmus kisa. Ukerdasime niimoodi - Mirjam ratta peale ja maha - päris pika maa maha. Siis teatati, et tema enam üldse sinna ratta peale ei astu, tema parem jookseb. Kõrvalt vaadatuna võis see päris koomiline pilt olla: suured sõidavad tõukeratastega ja 3-aastane jookseb kõrval. Jooksja ise oli selle variandiga väga rahul, meie siiski mitte, sest liikumiskiirus oli vägagi aeglane. Teekonna lõpp nägi siis veelgi koomilisem välja: Mirjam istus issi kukil ja issi sõitis tõukerattaga. See oli siis variant, mis rahuldas mõlemaid pooli. Läbisime umbes 4 km ringi, osaliselt Taevaskoja matkaradadel. See 4 km tundus nagu igavik, aga pärast selgus, et kestis kõigest ühe tunni.
Tõukerattamatk Taevaskojas
2. Päev
Kohe hommikul seadsime sammud Eesti Maanteemuuseumisse. Selle perepilet ja videogiid sisaldus meie Salamaa ööbimispaketis. Videogiid oli väga põhjalik. Mõne eksponaadi kohta loeti seal küll täpselt sama tekst ette, mis eksponaadi kõrvaloleval tahvlil, kuid enamasti siiski sisaldas see infot, mida mujalt ei olnud võimalik lugeda/vaadata. Lisaks muuseumis olevatele eksponaatidele, sisaldas see giid ka üldist infot (näiteks postitee kohta). Kellel vähegi huvi on ajaloo vastu, sellele kindlasti soovitan videogiid laenutada.
Maanteemuuseumis alustasin Muuseumimängu. Ülesandeks oli ilus kiri ning vastata tuli kahele küsimusele:
1. Kes kirja kirjutas
2. Millise teekonnaga oli tegu
See ülesanne tekitas päris korralikult närvikõdi. Vahepeal tundus juba, et jääbki lahendamata. Tegelikult see asi nii hull ikka ei olnud. Lahendus oli lihtsam kui me eales oleksime osanud arvata. Ei tohi lihtsaid asju keeruliseks mõelda. Kuna mäng alles kestab, siis ma õigeid vastuseid ei avalikusta :)
Muuseumimängu ülesanne
Muuseum ise on päris suur ning tegevust seal jätkub. Lapsed sõitsid nii postitõllaga kui ka väiksese autoga liikluslinnakus.Keha kinnitasime Varbuse teemajas. Alla 3-4 tunni ei ole mõtet selle muuseumi külastuseks planeerida.
Selle postitõllaga said lapsed sõita
Bensiinijaamas
Asfalti panemas
Postitõld sõitmas, lapsed sees
Puhkehetk
Kondiaurukarussell
Maanteemuuseumis
Liikluslinnakus oli politseinik Sid
Laste ühisrinde tulemusena läksime seejärel Liikluslinna. Kuna olime enne käinud Maanteemuuseumis, siis saime sinna sisse natukene soodsamalt. Lapsed sõitsid erinevate mootorratastega, Merit tegi ühe tiiru ka bussiga. Õues sai sõita ka Vormelite, bagide ja ATV-dega, kuid just selleks ajaks, kui mõtlesime õue sõitma minna, hakkas vihm sadama. Seetõttu sõitsime sees veel edasi. Lõpuks tegid lapsed ühe tiiru ka hobukarussellil, mis tundus vähemalt Mirjami jaoks tippatraktsioon olevat.
Kuigi vihm sadas, otsustasime ikkagi ka Tamme-Lauri tamme vaatamas käia. Tamme ümbermõõt rinna kõrguselt on 8 m. Tamme tüvesse tekkinud õõnsusest avastati 1970.a. metsavendade mahajäetud paopaik. Seesama tamm on ka Eesti 10-kroonisel rahatähel. Vihmane pilt tamme juures tehtud, sõitsime öömajja sööma ja puhkama.
Tamme-Lauri tamm
