11 July 2012

Kokkuvõte

Oleme nüüd õnnelikult kodus tagasi ning teen veel viimase tagasivaate meie reisile. Üleüldiselt jäi Leedus silma, et hobust kasutatakse siiani päris palju tööloomana. Sama tõdesime ka Poolas, kui seal kunagi ammu käisime. Ilmade poolest oli see reis suhteliselt kehvakene, aga muljete poolest vägagi positiivne. Üks enim muljetavaldavam muuseum oli Kaunase zooloogiamuuseum. See on tõeliselt vinge koht. Meriti sõnad sealt muuseumist lahkudes olid: "Vägev!!!". Ausalt öeldes ei oskagi ise sinna midagi juurde lisada. Elamuste esikolmikusse kuuluvad ka Ristimägi ja Kassimuuseum Šiauliais. Külastatud linnadest meeldisid muidugi enim väikelinnad Druskininkai ning Nida.

Kokkuvõttes mingeid eriliselt drastilisi seiku ei olnudki nagu mõnel varasemal reisil siiski on olnud. Meeldejäävaimaks võiks pidada kindlasti Taani Mons Klintil juhtunut, kus kukkusin peaga kivi otsa ning lõppes see päev mulle haiglas nina kokku õmblemisega. Kindlasti ei saa ka unustada šveitsi sõites Poolas meid tabanud suurt tormi, kus oli nii pime ning nii tihe sadu, et autoga ei olnud võimalik sõita kiiremini kui 10 km/h. Seisma ei saanud samuti jääda, sest nähtavus oli nii halb, et ei olnud võimalik teepervele keerata. Hiljem ajakirjandusest lugesime, et isegi surmasaanuid oli selles tormis. Samuti oleme suutnud pahaaimamatult lahkuda Prahast päev enne suuri üleujutusi. Eks selliseid juhumeid on veel ja veel, aga kõiki enam ei mäletagi, sest ma pole varem ju mitte ühegi reisi kohta reisikirja kirjutanud.

Kura sääre postituses unustasin mainmata, et 4. mail 2006 oli seal suur tulekahju, põles 250 ha metsa. Praegugi oli mõnes kohas veel jälgi sellest tulekahjust näha.

Tädil on jälle aeg minna kappi puhkama kuni järgmise reisini. Järgmisel korral peame aga kindlasti Tädi uuendama, ta on meil päris palju ajast maha jäänud, ikkagi 3 aastane juba.

Mirjamil võtab koduse eluga harjumine päris kaua aega. Iga päev seisab auto ukse juurde ja nõuab, et läheksime autoga sõitma. Loodetavasti läheb see kiiresti üle.

Tõenäoliselt tulenevalt minu ametist on mul maniakaalne huvi kokku liita igasuguseid arve. Nüüd siis reisi statistiline pool:
  • Läbitud kilomeetrid kokku 2 505 km ning kulutatud kütus 150,89 l (6,02 l/100 km kohta).
  • Majutuskulud 318 €
  • Kütusekulu 189 €
  • Sissepääsud 117 €
  • Parkimine 8,70 €
  • Söök 245 € + jäätised 7 € (tänu kehvadele ilmadele)
  • WC 1 €
Kokku: 887 € + 2 rehvi koos rehvivahetusega 34,78€

Loomulikult on ka palju ilusaid pilte tehtud. Siia blogisse panin vaid vähesed. Kes tahab rohkem pilte vaadata ning karaiimide jooki maitsta, võtku jalad kõhu alt välja ning vutt vutt Nõmme poole.

02 July 2012

2. juuli - Kojusõit


Kõigepealt pöörduks veelkord Nida linna tagasi. Eile jäi kirjutamata, et Nidas olid peaaegu kõik sildid, samuti restoranide ja kohvikute menüüd kirjutatud kahes keeles: leedu ja saksa keeles. Eile seal Kura säärel lisandus minu unistustesse veel üks unistus. Nimelt sooviksin kunagi sinna Kura säärele tagasi minna ning seekord tahaksin tutvuda selle poolsaarega jalgrattaga sõites. Olen täiesti kindel, et jalgratta teelt avanevad veelgi ilusamad vaated kui autoteelt. Pealegi nii mõnelegi düünile ja muule ilusale kohale pääsebki ligi ainult rattateelt. Tõenäoliselt see siiski jääbki ainult unistuseks.

Ega sellest kojusõidust polegi tegelikult eriti midagi kirjutada. Auto neelas kilomeeter kilomeetri järel ning midagi põnevat polnudki. Teekond kah endine: Leedu, Läti, Eesti. Vahetult enne Leedust lahkumist põikasime ühte söögikohta sööma. Nimelt soovisime veel ühte kohalikku toitu proovida ning kõht hakkas ka juba tühjaks minema. Oh seda rõõmu, kui leidsimegi menüüst soovitud toidu - „Vedarai“ ehk kartulivorstid. See rõõm aga ei kestnud kaua, sest baaridaam teatas, et neid ei ole. Võtsime siis mingi teise leedu rahvustoidu ehk kartulipannkoogid (kahjuks originaalnime enam ei mäleta). Oli samuti päris omamoodi ning maitsev toit. Pärast ostsime veel bensukast viimaste leedu sentide (müntide) eest kohvi.

Väikese kõrvalepõike tegime Kilingi-Nõmmel. Läksime sugulastele külla, kus ootas meid juba soe saun. Pesime seljast kõik leedu seened maha. Peale sauna pakuti rikkalikku õhtusööki. Nüüd sõime ka Juodkrantest ostetud päikesekalad ära. Need kalad hävisid nii kiiresti, et ma ei jõudnud peaaegu hingatagi. Kala oli tõesti hea, ilma luudeta ja puha, no selgroog ikka oli olemas muidugi. Oma ehituselt oli see kala nagu lest, aga palju lihasem. Loomulikult nüüd kahetsesime, et nii vähe neid kalu ostsime. Külakostiks tõime kaasa ka leedus laialt levinud šakotis`e ehk eesti keeles puukoogi. Nimi puukook tuleb koogi puukujulisest kujust. Kook maitses samuti päris hästi. Loomulikult me sealt Kilingi-Nõmmelt samal õhtul tulema ei pääsenudki ning saabusime koju alles 3. juulil täpselt kell 13.00 (värava taha keerates raadio niimoodi väitis).

01 July 2012

1. juuli - Kura säär, Nida


Täna hommikul sõitsime praamiga Klaipedast Kura säärele (Neringa). Kõigepealt läksime Smiltynes asuvasse Meremuuseumi. Seal nägime palju kalu, hülgeid, pingviine, merilõvi, igasuguste laevade makette ja muud mere ning laevandusega seonduvat. Hommikul olid ka loomadel söötmisajad ja sattusime nägema hüljeste söötmist, pingviinide söötmise lõppu nägime samuti. Vaatasime ka california merilõvide etendust. Siiani polnud me Leedus veel eestlasi kohanud (ristimäel siiski nägime eesti numbriga bussi, mis vedas jaapanlasi), aga meremuuseumis olid vähemalt kahed eestlased.

 Pingviinid
 California merilõvi teeb trikke
 Seejärel sõitsime mööda Kura säärt kuni Venemaa piirini, kus siis loomulikult otsa ringi keerasime. Kura sääre maastikku iseloomustavad valdavalt männimetsad, luited ja liivarannad. Väga ilus ja lummav maastik.

Esimese vahepeatuse tegime Parnidise düüni juures. Sealt avaneb suurepärane vaade ja see on Kura sääre üks kõrgemaid kohti.
 Vaade Parnidise düünile Nida sadamast


Seejärel jalutasime Nidas. Nida on imeilus linnake. Nidale on iseloomulikud puna-sinised kalurimajakesed, mis on püsinud sajandeid muutumatul kujul. Aiad on samuti väga ilusad ja korras. Külastasime ka nn kalurimajakese muuseumi. Nägime, milline see kalurimajake vanasti seest välja nägi. Väga paljud majad pakkusid turistidele tube rendile. Parklas tuli üks tädike juurde ja samuti pakkus tuba.

Peale Nidat sõitsime veel läbi ka teised poolsaarel olevad kalurikülad: Preila ja Pervalka. Majad olid sarnased Nida omadele. Samuti pakuti nendes külades palju tube.

Pikema vahepeatuse tegime veel Agilo düüni juures. Selle düüni kohapeal asus vanasti Nagliai küla, mis on mattunud düüni alla. 17. sajandil raiuti Kura sääre metsad tööstuse ja pidevate sõjakäikude tarbeks maha ning sellega päästeti liivaluited liikuma. Läänemere tuultes hakkas liiva paiguti kuhjuma kuni 20 m aastas, nii mattusidki terved külad liiva alla. 19. sajandil istutati uut metsa, mis peatas liivaluidete liikumise. Nagliai küla inimesed kolisid Pervalka ja Preila küladesse ning Nida linna. Keset düüni teretati meid eesti keeles, sellest võib vist järeldada, et Kura säär on eestlaste lemmikpaik Leedus. Agilo düünile sai ka piiratud alale jalutama minna. Kahjuks oli kell juba väga palju ning me ei saanud väga kaugele jalutada. Selle düüni külastamiseks oleks pidanud aega olema vähemalt kaks tundi, siis ehk oleks võinud rahule jääda.


Paar lühemat vahepeatust tegime ka. Ühes kohas käisime mingi mäe otsast vaadet vaatamas. Teine oli Mirjami jaoks pigem pissipeatus. Meie Meritiga käisime samal ajal vaatamas kormoranide ja haigrute pesitsuspaika, mis on Leedu kõige suurem kormoranide ja haigrute koloonia. Haigrud pesitsevadki kolooniates ning teevad pesad suurte ja haraliste puude otsa. Kormoranid teevad pesa nii maapinnale kui ka puudele ning elavad samuti kolooniates. See vaatepilt jättis meile mõlemale väga sügava mulje. Nii vahva oli näha korraga nii palju linde, linnupesi ning kõik see linnuhääl su ümber, see oli lihtsalt super.


Viimaseks pikemaks jalutuskäiguks kujunes Juodkrantes Nõidade mäe külastus. Meie muidugi arvasime, et tegemist on ringrajaga, mis toob meid samasse punkti tagasi, aga tegelikult lookles tee mäe otsas siia ja sinna ning viis hoopis kuhugi teisele poole mäge. Aga teeraja ääres varitsevad koomilised deemonlikud puukujud ning jalutuskäik oli väga mõnus.

 Merit mängib kuraditega kaarte
Lõpuks ikkagi ei pidanud meie närv vastu ning läksime ja ostsime kohalikku suitsukala, mida müüdi absoluutselt iga natukese aja tagant. Ostsime mingeid täiesti tundmatuid päikesekalu, mis on nagu paksud lestakalad. Pidid väga head kalad olema, no loodame.