Kokkuvõte

Oleme nüüd õnnelikult kodus tagasi ning teen veel viimase tagasivaate meie reisile. Üleüldiselt jäi Leedus silma, et hobust kasutatakse siiani päris palju tööloomana. Sama tõdesime ka Poolas, kui seal kunagi ammu käisime. Ilmade poolest oli see reis suhteliselt kehvakene, aga muljete poolest vägagi positiivne. Üks enim muljetavaldavam muuseum oli Kaunase zooloogiamuuseum. See on tõeliselt vinge koht. Meriti sõnad sealt muuseumist lahkudes olid: "Vägev!!!". Ausalt öeldes ei oskagi ise sinna midagi juurde lisada. Elamuste esikolmikusse kuuluvad ka Ristimägi ja Kassimuuseum Šiauliais. Külastatud linnadest meeldisid muidugi enim väikelinnad Druskininkai ning Nida.

Kokkuvõttes mingeid eriliselt drastilisi seiku ei olnudki nagu mõnel varasemal reisil siiski on olnud. Meeldejäävaimaks võiks pidada kindlasti Taani Mons Klintil juhtunut, kus kukkusin peaga kivi otsa ning lõppes see päev mulle haiglas nina kokku õmblemisega. Kindlasti ei saa ka unustada šveitsi sõites Poolas meid tabanud suurt tormi, kus oli nii pime ning nii tihe sadu, et autoga ei olnud võimalik sõita kiiremini kui 10 km/h. Seisma ei saanud samuti jääda, sest nähtavus oli nii halb, et ei olnud võimalik teepervele keerata. Hiljem ajakirjandusest lugesime, et isegi surmasaanuid oli selles tormis. Samuti oleme suutnud pahaaimamatult lahkuda Prahast päev enne suuri üleujutusi. Eks selliseid juhumeid on veel ja veel, aga kõiki enam ei mäletagi, sest ma pole varem ju mitte ühegi reisi kohta reisikirja kirjutanud.

Kura sääre postituses unustasin mainmata, et 4. mail 2006 oli seal suur tulekahju, põles 250 ha metsa. Praegugi oli mõnes kohas veel jälgi sellest tulekahjust näha.

Tädil on jälle aeg minna kappi puhkama kuni järgmise reisini. Järgmisel korral peame aga kindlasti Tädi uuendama, ta on meil päris palju ajast maha jäänud, ikkagi 3 aastane juba.

Mirjamil võtab koduse eluga harjumine päris kaua aega. Iga päev seisab auto ukse juurde ja nõuab, et läheksime autoga sõitma. Loodetavasti läheb see kiiresti üle.

Tõenäoliselt tulenevalt minu ametist on mul maniakaalne huvi kokku liita igasuguseid arve. Nüüd siis reisi statistiline pool:

• Läbitud kilomeetrid kokku 2 505 km ning kulutatud kütus 150,89 l (6,02 l/100 km kohta).
• Majutuskulud 318 €
• Kütusekulu 189 €
• Sissepääsud 117 €
• Parkimine 8,70 €
• Söök 245 € + jäätised 7 € (tänu kehvadele ilmadele)
• WC 1 €

Kokku: 887 € + 2 rehvi koos rehvivahetusega 34,78€

Loomulikult on ka palju ilusaid pilte tehtud. Siia blogisse panin vaid vähesed. Kes tahab rohkem pilte vaadata ning karaiimide jooki maitsta, võtku jalad kõhu alt välja ning vutt vutt Nõmme poole.

2. juuli - Kojusõit

Kõigepealt pöörduks veelkord Nida linna tagasi. Eile jäi kirjutamata, et Nidas olid peaaegu kõik sildid, samuti restoranide ja kohvikute menüüd kirjutatud kahes keeles: leedu ja saksa keeles. Eile seal Kura säärel lisandus minu unistustesse veel üks unistus. Nimelt sooviksin kunagi sinna Kura säärele tagasi minna ning seekord tahaksin tutvuda selle poolsaarega jalgrattaga sõites. Olen täiesti kindel, et jalgratta teelt avanevad veelgi ilusamad vaated kui autoteelt. Pealegi nii mõnelegi düünile ja muule ilusale kohale pääsebki ligi ainult rattateelt. Tõenäoliselt see siiski jääbki ainult unistuseks.

Ega sellest kojusõidust polegi tegelikult eriti midagi kirjutada. Auto neelas kilomeeter kilomeetri järel ning midagi põnevat polnudki. Teekond kah endine: Leedu, Läti, Eesti. Vahetult enne Leedust lahkumist põikasime ühte söögikohta sööma. Nimelt soovisime veel ühte kohalikku toitu proovida ning kõht hakkas ka juba tühjaks minema. Oh seda rõõmu, kui leidsimegi menüüst soovitud toidu - „Vedarai“ ehk kartulivorstid. See rõõm aga ei kestnud kaua, sest baaridaam teatas, et neid ei ole. Võtsime siis mingi teise leedu rahvustoidu ehk kartulipannkoogid (kahjuks originaalnime enam ei mäleta). Oli samuti päris omamoodi ning maitsev toit. Pärast ostsime veel bensukast viimaste leedu sentide (müntide) eest kohvi.

Väikese kõrvalepõike tegime Kilingi-Nõmmel. Läksime sugulastele külla, kus ootas meid juba soe saun. Pesime seljast kõik leedu seened maha. Peale sauna pakuti rikkalikku õhtusööki. Nüüd sõime ka Juodkrantest ostetud päikesekalad ära. Need kalad hävisid nii kiiresti, et ma ei jõudnud peaaegu hingatagi. Kala oli tõesti hea, ilma luudeta ja puha, no selgroog ikka oli olemas muidugi. Oma ehituselt oli see kala nagu lest, aga palju lihasem. Loomulikult nüüd kahetsesime, et nii vähe neid kalu ostsime. Külakostiks tõime kaasa ka leedus laialt levinud šakotis`e ehk eesti keeles puukoogi. Nimi puukook tuleb koogi puukujulisest kujust. Kook maitses samuti päris hästi. Loomulikult me sealt Kilingi-Nõmmelt samal õhtul tulema ei pääsenudki ning saabusime koju alles 3. juulil täpselt kell 13.00 (värava taha keerates raadio niimoodi väitis).

1. juuli - Kura säär, Nida

Täna hommikul sõitsime praamiga Klaipedast Kura säärele (Neringa). Kõigepealt läksime Smiltynes asuvasse Meremuuseumi. Seal nägime palju kalu, hülgeid, pingviine, merilõvi, igasuguste laevade makette ja muud mere ning laevandusega seonduvat. Hommikul olid ka loomadel söötmisajad ja sattusime nägema hüljeste söötmist, pingviinide söötmise lõppu nägime samuti. Vaatasime ka california merilõvide etendust. Siiani polnud me Leedus veel eestlasi kohanud (ristimäel siiski nägime eesti numbriga bussi, mis vedas jaapanlasi), aga meremuuseumis olid vähemalt kahed eestlased.

 Pingviinid

 California merilõvi teeb trikke

 Seejärel sõitsime mööda Kura säärt kuni Venemaa piirini, kus siis loomulikult otsa ringi keerasime. Kura sääre maastikku iseloomustavad valdavalt männimetsad, luited ja liivarannad. Väga ilus ja lummav maastik.

Esimese vahepeatuse tegime Parnidise düüni juures. Sealt avaneb suurepärane vaade ja see on Kura sääre üks kõrgemaid kohti.

 Vaade Parnidise düünile Nida sadamast

Seejärel jalutasime Nidas. Nida on imeilus linnake. Nidale on iseloomulikud puna-sinised kalurimajakesed, mis on püsinud sajandeid muutumatul kujul. Aiad on samuti väga ilusad ja korras. Külastasime ka nn kalurimajakese muuseumi. Nägime, milline see kalurimajake vanasti seest välja nägi. Väga paljud majad pakkusid turistidele tube rendile. Parklas tuli üks tädike juurde ja samuti pakkus tuba.

Peale Nidat sõitsime veel läbi ka teised poolsaarel olevad kalurikülad: Preila ja Pervalka. Majad olid sarnased Nida omadele. Samuti pakuti nendes külades palju tube.

Pikema vahepeatuse tegime veel Agilo düüni juures. Selle düüni kohapeal asus vanasti Nagliai küla, mis on mattunud düüni alla. 17. sajandil raiuti Kura sääre metsad tööstuse ja pidevate sõjakäikude tarbeks maha ning sellega päästeti liivaluited liikuma. Läänemere tuultes hakkas liiva paiguti kuhjuma kuni 20 m aastas, nii mattusidki terved külad liiva alla. 19. sajandil istutati uut metsa, mis peatas liivaluidete liikumise. Nagliai küla inimesed kolisid Pervalka ja Preila küladesse ning Nida linna. Keset düüni teretati meid eesti keeles, sellest võib vist järeldada, et Kura säär on eestlaste lemmikpaik Leedus. Agilo düünile sai ka piiratud alale jalutama minna. Kahjuks oli kell juba väga palju ning me ei saanud väga kaugele jalutada. Selle düüni külastamiseks oleks pidanud aega olema vähemalt kaks tundi, siis ehk oleks võinud rahule jääda.

Paar lühemat vahepeatust tegime ka. Ühes kohas käisime mingi mäe otsast vaadet vaatamas. Teine oli Mirjami jaoks pigem pissipeatus. Meie Meritiga käisime samal ajal vaatamas kormoranide ja haigrute pesitsuspaika, mis on Leedu kõige suurem kormoranide ja haigrute koloonia. Haigrud pesitsevadki kolooniates ning teevad pesad suurte ja haraliste puude otsa. Kormoranid teevad pesa nii maapinnale kui ka puudele ning elavad samuti kolooniates. See vaatepilt jättis meile mõlemale väga sügava mulje. Nii vahva oli näha korraga nii palju linde, linnupesi ning kõik see linnuhääl su ümber, see oli lihtsalt super.

Viimaseks pikemaks jalutuskäiguks kujunes Juodkrantes Nõidade mäe külastus. Meie muidugi arvasime, et tegemist on ringrajaga, mis toob meid samasse punkti tagasi, aga tegelikult lookles tee mäe otsas siia ja sinna ning viis hoopis kuhugi teisele poole mäge. Aga teeraja ääres varitsevad koomilised deemonlikud puukujud ning jalutuskäik oli väga mõnus.

 Merit mängib kuraditega kaarte

Lõpuks ikkagi ei pidanud meie närv vastu ning läksime ja ostsime kohalikku suitsukala, mida müüdi absoluutselt iga natukese aja tagant. Ostsime mingeid täiesti tundmatuid päikesekalu, mis on nagu paksud lestakalad. Pidid väga head kalad olema, no loodame.

 

30. juuni - Šiauliai, Klaipeda

Seekord oli meil hommikusöök öömaja hinna sees, ühesõnaga hea muretu hommik. Valida sai kolme menüü vahel: pliinid, mingi munatoit ja omlett. Huvitaval kombel valisime kõik pliinid kohupiimaga, mida siis serveeriti mingi kreemi ja maasikamoosiga. Väga hea toit oli, isegi Mirjam sõi suurest portsust üle poole ära.

Tänast päeva alustasime Ristimäe külastamisega. Tegemist on sadulakujulise künkaga, mida katavad ristid, krutsifiksid ja roosikrantsid. Ristid hakkasid künkale kerkima pärast tsaarivõimuvastase ülestõusu julma mahasurumist 1831. aastal. Riste kerkis sinna kiiresti juurde. Nõukogude võimu ajal kõrvaldati mäelt kõik ristid lausa kolmel korral, viimati 1975. aastal kallati paik isegi reoveega üle, kuid riste püstitati üha uuesti ja uuesti. Praegu on seal riste ja religioosseid skulptuure nii Leedust kui ka mujalt maailmast.

Seejärel käisime jalgrattamuuseumis, kus on näha üle 100 jalgratta. Seal oli meil võimalik ka ise ühte trenažööri proovida.

Päris kaua aega kulus meil uue varurehvi otsimisele. Lõpuks siiski leidsime koha, kust saime täpselt sellise rehvi nagu vaja. Aga pole head ilma halvata, pidime ostma kaks rehvi, sest neid ühekaupa ei müüdud. Eks tuleb vist asjale positiivselt läheneda – esiteks saime vajaliku rehvi ja teiseks hea, et tervet jooksu ostma ei pidanud. Tänu eilsele rehvijamale ja söögijamale, me kahjuks Šiauliai linnaga tutvuma ei jõudnudki, sest täna õhtul ootas meid juba meie viimane öömaja Klaipedas.

Klaipeda öömaja leidmisega suuri raskusi ei olnud. Kui maja ees perenaist ootasime, siis Merit tundis muret, et ega me siin keldris ei pea ööbima. Õnneks ei pea, oleme esimesel korrusel korralikus avaras kahetoalises korteris.

Õhtul tegime veel väikese jalutuskäigu Klaipeda kesklinnas ja vanalinnas. Sealsetel munakiviteedel oli Mirjami käruga päris raske liikuda. Ühes linnaosas on tänavad nagu joonlauaga tõmmatud, täpselt 90 kraadise nurga all ja väga tihedalt (pealt vaadates näeb välja peaaegu nagu ruuduline vihik). Laupäeva õhtu kohta oli linnas küll väga vähe rahvast liikvel.

 

29. juuni - Druskininkai, Šiauliai

Hommikul sõitsime vaatama kuulsat Snow Arenat. See on koht, kus saab aasta läbi suusatada. Suvel suusatatakse katuse all. Pool mäe pikkusest on tehtud loodusliku mäe peale, aga kõrgem osa oli ehitatud nö talade otsa. Ehitis ise on väga suur, tõenäoliselt on ka suusamägi seal sees väga suur. Pildi peale see ehitis igatahes ei mahtunud mitte kuidagi. Sisse me ei plaaninudki minna, sest ainus mäesuusahuviline meist oleks olnud Aare. Samas on seal ka lastele suur mängumaa. Suusahuvilistele kindlasti väga mõnus koht, sest ega suvel polegi nii kerge suusatamiskohta leida.

Siis sõitsime väiksesse tänava-tüüpi külla Švendurbe, mis asub kohe Valgevene piiri ääres. Küla mainiti esmakordselt 1620. aastal. Sellest külast avanes ilus vaade Raigardas orule.

Vaade Raigardas orule

Lõpuks käisime veel Antano Česnulis puuskulptuuride pargis. Seal oli palju puuskulptuure. Üks lohe hakkas möirgama ja tuld purskama, kui talle liiga lähedale minna. Teatris hakkas muusika mängima ja paarike tantsima ning purskkaev vett purskama, siis kui sisenesid sinna. Kui ära tulime, siis nägime ka skulptuuride autorit, kes tegi ühele grupile ekskursiooni.

Mõista, mõista, kes see on: hommikul nelja jalaga, päeval kahe jalaga, õhtul kolme jalaga

 Tore tool

 Merit ja hiiglane

 Tuld pursakv ja möirgav lohe (suu on punane)

Nüüd võtsime suuna Šiauliai poole. Siin läksime kohe Kassimuuseumi, kus on ligi 10 000 eksponaati. Kasse võib näha nii vitraažakendel, kunstifotodel, postmarkidel, raamatutes kui ka postkaartidel. Hurmavad kassid vaatavad vastu ka lampidelt, mööblilt ja trepikäsipuudelt. Lisaks oli seal ka kaks elus kassi: üks vana 17 aastane ja teine noor 2 aastane. Kui kassid said vaadatud, siis kutsuti meid kõrvalruumidesse teisi elusaid loomi vaatama. Näha sai madusid, tšintšiljasid, küülikuid, kaimanit, tuhkrut, öökulli, kilpkonnasid, iguaani, ahvi, piraajat, papagoisid, tuvisid, prussakaid (ameerika ja madagaskari) ja veel igasuguseid eksootilisi linde ja loomi. Kahjuks enam kõiki ei mäletagi. Tehti kohe väike personaalne ekskursioon, iga looma puuri juures räägiti sellest loomast. Saime ka ise loomi ja linde katsuda. Madu oli samuti võimalik katsuda ning kätte võtta/ümber kaela panna. Minusugune argpüks muidugi ei julgenud isegi mitte katsuda, rääkimata kätte võtmisest. Aare siiski proovis ära, mis tunne on olla madu ümber kaela. Noored giidid ütlesid, et on omapärane tunne, aga Aare siiski hindab seda tunnet pigem vastikuks. Aga tal on see vähemalt proovitud, ka lapsed muidugi ei julgenud katsuda madu. Ahvile saime ise päevalille seemneid süüa anda. See oli küll päris mõnus tunne, kui ahvi pehme käeke nagu nipsti haaras sinu peost selle väikse seemne ja oma suhu pistis. Minu käest ta eriti ei tahtnud võtta, põgenes nagu isegi natuke, aga lõpuks ikkagi väga kiiresti näppas seemne ära. Selgus, et see ahv kardab punast värvi, aga minul oli seljas punane pluus. Veel näidati meile valge püütoni nahka, see oli samuti ilmatu suur (nagu see püütongi, kelle nahk see oli). Seda nahka oli ka võimalik katsuda. Väga huvitav ja hariv ekskursioon oli ja me ei osanud seda ette aimatagi, läksime ju vaid kasse vaatama.

 Heegeldatud pilt "Kass kalal"

Püütoni nahk

Seejärel sõitsime oma kolmandasse öömajja. Siin öömajas saadab meid pidev ebaõnn. Alguse sai see kohe, kui motelli ette parkimisplatsile keerasime. Aare sõitis rattaga üle äärekivi ja nii õnnetult, et rehv läks katki. Kuna siin puudub kööginurk, kus saaks ise süüa teha, siis läksime sama motelli söögikohta sööma. Mina otsustasin Leedu rahvustoite proovida. Alustuseks võtsin šaltibarciai supi. See on peedist, kurgist, hakitud munast, keefirist ja tillist külmsupp, mida serveeritakse koos kartulitega (eraldi taldrikul). Järgmiseks võtsin „Tsepeliinid“, mis on lihaga täidetud kartuliklimbid hapukoore-sibula-peekonikastmes. Lapsed muidugi nõudsid ikka friikartuleid viineritega (viinerid on siin Leedus küll ilmatu suured). Toit oli muidugi väga hea, aga kuna täna oli nii palju kliente, siis me muudkui ootasime ja ootasime ja ootasime.... Ma ei vaadanud täpset kellaaega, millal me lauda istusime, aga umbes kolme tunni möödudes me sealt lõpuks ikka püsti tõusime, ilma, et oleksime oma tellitud puuviljakokteilid kätte saanud. Need toodi meile pärast tuppa ära. Jällegi väga head kokteilid olid, aga see ootamine ajas harja punaseks juba. Istusime õues ja siin on õnneks kohe söögilaudade kõrval laste mänguväljak, seetõttu ei pidanud lapsed vähemalt laua taga igavlema. Pärast muidugi vabandati ette ja taha, neil olla mitu banketti ja tavakliendid jäeti lihtsalt tagaplaanile. Selle kõige krooniks õhtul pesema minnes, ei õnnestunud meil küll kuidagi sooja vett välja meelitada.

 Šaltibarciai supp

 Cepelinai e. "Tsepeliin"

 

28. juuni - Druskininkai

Alustaks veel eilsest päevast. Kui Gariunai turult ära tulime, siis nägime, et seal on ka uus suur keskus ehitatud, aga me ei saanud enam tagasi keerata. Seega jäime arvamusele, et see pole veel avatud. Täna hommikul saime teada, et see on valmis ja toimib ning pidi veel suurem olema, kui see turg seal angaarides kokku.

Hommikul lahkusime Vilniusest ning sõitsime Druskininkaisse. Tee peal ostsime ühelt teeäärselt müüjalt metsmaasikaid ja mingisuguse jänesekapsa taolise asja, millest saab suppi keeta. Veel müüs ta mustikaid, nii värskeid kui ka kuivatatud kukeseeni, kummelit ja ehk veel midagi, mida kohe ei märganud. Siin päris paljud müüvad tee äärtes niimoodi marju. Meie müüja rääkis, et ta on töötu, naine on kodus invaliid ja niimoodi teenib ta mingigi raha.

Esimese peatuse tegime Gruta pargis, mis asub umbes 5 km enne Druskininkaid. Gruta pargis näeb umbes 90 Nõukogude režiimi poolt ülistatud tegelase kuju ja büsti. Enamik neist kujudest kaunistasid omal ajal linnaväljakuid ja aedasid, enne kui leedulased need juubelduste saatel 1991. aastal kõrvaldasid. Ma pole veel kunagi nii palju Lenineid korraga näinud.

Marxi, Engelsi, Lenini, Mickevicius-Kapsukase ja Stalini büstid

 Massiivne Lenini kuju, mis asus Vilniuses KGB maja ees (kaotas pöidla, kui teda pjedestaalilt lahti kangutati)

Mickevicius-Kapsukas ja Lenin (nagu vennad, ainus erinevus, et ühel on juuksed ja teisel ei ole) 

 

Peale nimetatud kujude olid seal pargis ka linnud ja loomad. Karu luusis väga lahedalt ringi. Paljusid loomi siiski näha ei õnnestunud. Seekord ei õnnestunud isegi pesukaru ninanöpsi näha, vaid ainult tühja puuri. Samuti on seal suur mänguväljak lastele. See mänguväljak on ka sama ajastu stiilis ehk siis leidis sealt atraktsioone, milledega meie oma lapsepõlves mängisime ning nimetatakse seda lunapargiks. Ka tänapäeva lastele väga meeldisid need kiiged ja karussellid.

Seejärel sõitsime Druskininkaisse ning läksime oma teise öömajja. Oleksime nagu keldrist maapealsesse paradiisi sattunud, nii hea esmamulje jäi sellest öömajast, eraldi sissepääs ja puha. Broneeringuga samuti ei olnud mingeid probleeme. Praegu Aare muudkui kisub kardinad alla, sest liiga valge olevat. Mina just vastupidi naudin seda valgust.

Täna olime siiski korralikud ja tutvusime Druskininkaiga jalutades. Druskininkai on Leedu tähtsaim spaakuurort. Linn ise on väga rahulik ja vaikne. Kenade alleedega kesklinnas on säilinud 19. saj ja 20. saj alguse puitmajad. Võrreldes teiste käidud kohtadega hakkas silma, et paljud majad (ka eramajad) on korda tehtud, mitte räämas. Kell 18.00 kuulasime ja vaatasime muusikalist purskkaevu. Sellest oli erilises vaimustuses Merit. Druskininkais on ka vinge veepark ning saunakeskus, aga sinna me seekord ei plaani minna. Mööda jalutasime küll sellest veekeskusest, väga vinged torud looklesid väljaspool hoonet. Jalutasime ka Nemunase jõe kaldal, mis on eurorahade eest väga ilusaks tehtud. Siin tahaks küll kauem olla, kui meil plaanitud. Mõned pildid ka sellest imeilusast linnast. Kahjuks ei suuda pildid seda tegelikku ilu edasi anda.

Vaade Nemunase jõeäärsele teele

 Üks kesklinna ilusatest alleedest

 Ilusaid maju Druskininkais (neid oli väga väga palju)

 Remondis olev prügikast