Esimene päev ehk linnakärast vaikusesse.
Ka sel aastal otsustasime pika ja väsitava ringreisi asemel natukene Eestis seigelda. Valisin välja Prangli saare. Mõeldud - tehtud. Kuna me telgis magamist ei armasta, siis broneerisin öömaja Mardi Puhketalus (tegelikult nende Jäätma talus). Esialgne plaan oli, et süüa teeme endale ise. Hakkasingi mõtlema, et eks lihad jmt võtame kaasa ning leiva-saia-piima saab kohalikust poest osta. Siis aga selgus, et mu mõte töötab ikka päris valetpidi. Nimelt peab siia kohalikku poodi endale leiva-saia-piima ette tellima. Loomulikult tuleb kauplusesse kaupa natukene rohkem kui tellitud, aga mingit garantiid pole, et sellele, kes tellinud ei ole, kaupa ka jätkub. Kui mõtlema hakata väikesaare kaupluse majandamise seisukohalt, siis tegelikult ju väga loogiline. Nimetatud põhjus saigi määravaks asjaoluks, miks otsustasime seekord tellida söögi majutajatelt. Peale ülipingelist tööperioodi kulub nö "jalad seinal" puhkus vägagi ära.
Ka sel aastal otsustasime pika ja väsitava ringreisi asemel natukene Eestis seigelda. Valisin välja Prangli saare. Mõeldud - tehtud. Kuna me telgis magamist ei armasta, siis broneerisin öömaja Mardi Puhketalus (tegelikult nende Jäätma talus). Esialgne plaan oli, et süüa teeme endale ise. Hakkasingi mõtlema, et eks lihad jmt võtame kaasa ning leiva-saia-piima saab kohalikust poest osta. Siis aga selgus, et mu mõte töötab ikka päris valetpidi. Nimelt peab siia kohalikku poodi endale leiva-saia-piima ette tellima. Loomulikult tuleb kauplusesse kaupa natukene rohkem kui tellitud, aga mingit garantiid pole, et sellele, kes tellinud ei ole, kaupa ka jätkub. Kui mõtlema hakata väikesaare kaupluse majandamise seisukohalt, siis tegelikult ju väga loogiline. Nimetatud põhjus saigi määravaks asjaoluks, miks otsustasime seekord tellida söögi majutajatelt. Peale ülipingelist tööperioodi kulub nö "jalad seinal" puhkus vägagi ära.
Hommikul oli äratus kell 6.00, et veel viimased asjad pakkida, rahulikult hommikust süüa ning kella 9.00-ks praami peale jõuda. Pakkisimegi oma jalgrattad autosse ning võtsime suuna Leppneeme sadama poole. Ega väga aru ei saanudki, et tegelikult me välismaal ei ole, sest laevas oli kuulda nii inglise kui ka soome keelt. Kell 10 randusime Kelnase sadamas. Saare pindala on 6,44 km². Saarel on kolm küla: Kelnase, Idaotsa ja Lääneotsa. Meie öömaja asub saare teises otsas, kõige viimane talu. Öömaja leidsime kahjuks ilma suuremate viperusteta üles. Panime oma asjad ära ja läksime kohe jalgratastega Loo neemele ehk täitsa teise saare otsa.
Loomulikult suutsime ära eksida. Pidime ju mere äärde välja jõudma, kuid jõudsime hoopis kellegi tagahoovi. Keerasime otsa ringi ning seekord läksime õigest teeotsast. Loodus on seal väga ilus, palju kadakaid. Kohati oli tee nii liivane, et jalgrattaga seal sõita ei saanudki, lükkasime käekõrval. Peagi märkasime suurt ja hirmutavat vihmapilve Tallinna poolt tulemas. Otsisime mere ääres ilusa koha ning hakkasime ruttu-ruttu oma planeeritud piknikku pidama, lootuses, et jõuame enne vihma sealt ära minna. Õnneks saare selles osas väga suureks sajuks ei läinudki, samas meie öömaja juures olla päris korralik padukas olnud. Kui tulepaagi juurde välja jõudsime, siis millegipärast kõik tahtsid sinna torni ronida, kuid selgus, et ei saa. Tagasitee oli kuidagi kergem ja lühem. Tee peal olime siiski sunnitud ühe peatuse tegema - lehmavaatluspeatus. Mirjami jaoks olid lehmad selle saare kõige atraktiivsem vaatamisväärsus. Tagasiteel kohtasime ka politseid, kes oli täna mandrilt saarele kontrollima tulnud. Ühe auto nad olidki kinni pidanud ja tõenäoliselt tehti üks-null ära, sest autonumber kirjutati üles. Saare peal kohalikku politseid ei ole, kuid suuremate pidustuste ajal pidid siin käima ning juhte puhuma panema.
Esimene pildistamispeatus ilusate kadakate juures
Selline ilus tee viis Loo hargi juurde
Vaade Keri saarele (pindala vaid 3,1 ha)
Kiire lõunapaus, taamal Tallinna poolt lähenev kurjakuulutav vihmapilv
Vaade Talinna teletornile
Olenemata lühikesest kilometraažist, umbes 15 km, olime lõunaks rampväsinud. Tõenäoliselt tegi oma töö saare maastik, väga palju sõitsime liivasel pinnasel. Igatahes, kui lõunal Mirjamit magama panime, siis Mirjam oli ainus, kes magama ei jäänudki. Teised kõik noristasid magada.
Peale lõunat otsustasime mere äärde jalutada. Algul käisime Temuneemel. Tagasiteel otsustasime ka teist teed pidi minna. See imeilus kadakate allee ju lausa kutsus jalutama. Tundus, et meri on kohe sealsamas. Tegelikult kadus meri vahepeal üldse vaateväljast ning meie jalutuskäik kujunes päris pikaks. Lõpuks siiski jõudsime Ärgi neemele välja, kust avanes imeilus vaade. Korraga on näha nii Aegna kui ka Kräsuli saar. Kuigi meie jalutuskäik kujunes oluliselt pikemaks, kui me alguses plaanisime, jõudsime ikkagi õhtusöögi ajaks tagasi. Õhtusöögiks oli praetud tursk, mis maitses loomulikult jumalikult.
Kukehari
Sika-saka tee kadakate vahel
Imeilus merevaade
Vaade Aegnale ja Kräsulile
Vaade Muugale
Ärgi neemel
Veelkord kadakate allee
Õhtul suitsetas peremees kala, seetõttu oli meil ainulaadne võimalus mekkida värsket suitsuahjust tulnud turska. Suitsuturska olen ma varem ka söönud, kuid suitsutatud tursamarja sain küll esmakordselt maitsta. Kell 22.00 algas Ülesaare laululaval jaanipäeva pidu. Sõitsime sinna peole kastiauto kastis, mis on Eesti saartel tavapärane transpordiliik. Kuna tulime saarele oma jalgratastega, siis arvasin, et sellest kogemusest jääme kahjuks ilma. Õnneks läks teisiti. Peol mängis tantsuks ansambel "Säde". Loomulikult ei puudunud ka korralik jaanituli. Ainus asi, millest ma seal puudust tundsin, oli talvejope. Õnneks oli võimalik tantsuga külma eemale peletada. Tagasi sõitsime mööda kõrvalisemaid teid rannas ja metsas. See oli ikka üks tõeline öine ranna- ja metsasafari, mille võib kokku võtta ühe sõnaga - fantastiline. Ühesõnaga saime saare eksootikat rohkem kui eales arvata oleks osanud.
Teine päev ehk kohtumine luukerega.
Hommik algas rikkaliku hommikusöögiga: soolasiig, kilu, keedetud muna, puder, pannkoogid, tursamaks sibulaga. Võimalik, et unustasin midagi ka ära. See kõik oli vaid 4 eurot inimene (täiskasvanud). Kõht täis, ronisime jällegi ratta selga ja matk võis alata. Võtsime suuna Prangli maastikukaitsealale, mis hõlmab saare kaguosa ja Aksi saart. Esialgselt planeeritud teest loobusime, sest see oli ikka nii porine, et sealt polnud võimalik läbi sõita. Esimene vahepeatus oli Mölgi sadamas. Seal oli ka suur külakiik, kiikusime sellel natukene ning siis võtsime suuna järgmisele objektile - Punakivile. Saarel on rohkesti rändrahne ja kivikülve. Punakivi on üks suurimatest rändrahnudest saarel. Punakivi ümbermõõt on 31,1 meetrit. Selle leidsime suurema vaevata üles. Seejärel hakkasime kagu majaka suunas sõitma. Pranglil on punktid 1-12 tähistatud puust tulpadega, millel vastav number peal. Samas võivad osad postid olla katkised või kulunud. Jõudsimegi mingi pooliku posti juurde ja arvasime, et see ongi meie soovitud number. Kõik klappis, teed ristusid täpselt samamoodi nagu kaardilgi. Tõenäolselt see siiski nii ei olnud, sest eksisime jällegi ära. Majakat lihtsalt ei ole. Õnneks ei ole Pranglil eksimine kuigi hirmus, sest tagataskus on teadmine, et ega mandrile välja jõuda pole nagunii võimalik. Jõudsime mere äärde välja ning jätkasime oma otsinguid. Nägime nii päevakoeri, lepatriinusid kui ka luukeret. Ju see oli eelmise majaka- või aardeotsija luukere. Legendi järgi olla Prangli olnud mereröövlite saar, kelle varandus on siiani leidmata. Arvatakse, et see võib olla Kullamäel. Saare selles osas vahelduvad rannavallid ja liivaluited. Luitevallid on kuni kuue meetri kõrgused. Lõpuks silmasime ka majakat, mis paistis puude tagant. Võtsime lihtsalt silma järgi suuna. Läks aega, mis läks, aga üles me selle majaka lõpuks leidsime.
Järgmisena jõudsime Eestiranna monumendi juurde. Augustis 1941 hukkus saksa lennukite õhurünnakutes aurulaev "Eestirand". Prangli saare kaldale rajati "Eestiranna" kalmistu. Suurel puidust mälestusristil asub ka laeva päästerõngas. Kalmistu on piiratud aiaga, mis on laevakujuline.
Sealt sõitsime saksa lennuki Focke-Wulf 190 mootori juurde, mis on kaherealine tähtmootor, 14 silindriga. Lennuk kukkus sõja ajal alla, kuid piloot pääses eluga. Langevarju vastu viidi ta Tallinnasse. Langevarjust aga õmmeldi Prangli naistele pulmakleite. Sellega oligi meie hommikupoolne matk lõppenud. Kimasime kiiresti lõunasöögile, olime ju oma eksimisega palju väärtuslikku aega kaotanud. Jõudsime siiski õigeaaegselt ning hakkasime tursasuppi nautima.
Loodus saare idaosas
Kohati olid teed nii liivased, et pidime jalgratast käekõrval lükkama
Punakivi
Vaade Aksi saarele (pindala 59 hektarit)
Majakat otsimas, suund on muidugi kapitaalselt vale
Eelmise majakaotsija luukere (tõenäoliselt hiir või rott)
Rannatee (vallid on peaaegu sama kõrged kui Mirjam)
Päevakoer
Järgmisena jõudsime Eestiranna monumendi juurde. Augustis 1941 hukkus saksa lennukite õhurünnakutes aurulaev "Eestirand". Prangli saare kaldale rajati "Eestiranna" kalmistu. Suurel puidust mälestusristil asub ka laeva päästerõngas. Kalmistu on piiratud aiaga, mis on laevakujuline.
Puidust mälestusrist
"Eestirand" kalmistu
Sealt sõitsime saksa lennuki Focke-Wulf 190 mootori juurde, mis on kaherealine tähtmootor, 14 silindriga. Lennuk kukkus sõja ajal alla, kuid piloot pääses eluga. Langevarju vastu viidi ta Tallinnasse. Langevarjust aga õmmeldi Prangli naistele pulmakleite. Sellega oligi meie hommikupoolne matk lõppenud. Kimasime kiiresti lõunasöögile, olime ju oma eksimisega palju väärtuslikku aega kaotanud. Jõudsime siiski õigeaaegselt ning hakkasime tursasuppi nautima.
Saksa lennuki Focke-Wulf 190 kaherealine tähtmootor, BMW 801, 14 silindrit
Peale lõunat sõitsime ratastega sama teed pidi, mida mööda eile õhtul jalutasime. Nimelt jäi meil seal ühest teeotsast mere ääres käimata. Ilmtingimata oli vaja see ikkagi ära teha. Täna tuli meiega perekoer ka kaasa. Ei olnud ta nõus koju jääma. Vaadates merele silmasime just seal, kus eile käisime suurt laeva sõitmas, nii lähedal rannale. Seepeale otsustasime, et sõidame ikka sinna neemeotsa ka uuesti, sest see laev väärib vaatamist. Kohale jõudes selgus, et meie saagiks langes 4 sõitvat laeva ja üks seisev laev (kaks suurt kruiisilaeva, ülejäänud kaubalaevad). See laev, mille peale me üldse sinna sõitsime, oli selle ajaga juba suhteliselt kaugele jõudnud, kuid teine laev oli asemele tulnud. Seega tasus see ots uuesti ette võtta.
Tagasiteel käisime ka kirikus. Prangli Laurentsiuse kirik on puukirik, mis ehitati 1848, renoveeriti 1860 ning tegutseb praeguseni. Saime pererahvalt kiriku võtme ning läksime kirikut ka seestpoolt kaema. Loomulikult ronisime ka kiriku torni, kuhu viisid kolm redelit. Ma pole ammu midagi nii ekstreemset harrastanud. Üles ronimine polnudki kõige hullem, kui välja arvata see, et viimane redel oli lahti. Aga vat alla enam minusugune argpüks ei saa. Kinni mitte kusagilt võtta pole. Mulle ei piisa sellest, et toetan käe vaid seina vastu, pean ikka kusagilt kinni hoidma, nii et veri küünte all. Teised kõik läksid kribinal-krabinal. Vanasti vaadeldi kiriku tornist ka hülgeid. Loomulikult avanesid sealt neljas suunas imelised vaated. Õhtu lõpetas imemaitsev lestapraad.
Laev ja meri
Tagasiteel käisime ka kirikus. Prangli Laurentsiuse kirik on puukirik, mis ehitati 1848, renoveeriti 1860 ning tegutseb praeguseni. Saime pererahvalt kiriku võtme ning läksime kirikut ka seestpoolt kaema. Loomulikult ronisime ka kiriku torni, kuhu viisid kolm redelit. Ma pole ammu midagi nii ekstreemset harrastanud. Üles ronimine polnudki kõige hullem, kui välja arvata see, et viimane redel oli lahti. Aga vat alla enam minusugune argpüks ei saa. Kinni mitte kusagilt võtta pole. Mulle ei piisa sellest, et toetan käe vaid seina vastu, pean ikka kusagilt kinni hoidma, nii et veri küünte all. Teised kõik läksid kribinal-krabinal. Vanasti vaadeldi kiriku tornist ka hülgeid. Loomulikult avanesid sealt neljas suunas imelised vaated. Õhtu lõpetas imemaitsev lestapraad.
Laurentsiuse kirik
Kirik seest
Vaade tornist surnuaia suunas
Vaade merele (taamal kruiisilaev)
Vaade saarele, vasakule jääb ka Jäätma talu
Kolmas päev ehk hüvastijätt saarega.
Viimane päev Pranglil. Ilm võttis juba isegi natukene suvetuure sisse. Nagu eilegi, algas meie päev rikkaliku hommikusöögiga. Kuna eile õhtul avastasime, et unustasime vaatamata gaasitoru, siis täna alustasime sellest. Tegemist on Eesti ainukese maagaasi lättega. Kahjuks on gaasi liiga vähe, et seda tööstuslikult kasutada. Just hetkel, kui hakkasime kahtlema selles, kas oleme õigel teel, hüüdis esimene: "Ma näen!". Ühesõnaga leidsime selle ilma suuremate viperusteta üles. Keegi vist arvas, et meil on kõhud hirmus tühjad, igatahes oli ta sinna meie jaoks panni jätnud. Kuna meie kõhud olid aga pilgeni täis, siis me ei hakanud proovima, kui hea võiks toit selle gaasi peal tehtuna välja tulla. Väidetavalt on seal piisavalt gaasi, et keeta potitäis kartuleid. Laste jaoks oli see pann vaieldamatult oluliselt tähtsam vaatamisväärsus kui Läte ise.
Seejärel sõitsime veel korraks ka mere äärde. Seal oli mälestusmärk "Hävitatud Eesti kodude mälestuseks". Ledsime sealt rannast ka suure haikala. Lähemal uurimisel selgus, et tegemist on grilliga. Seejärel sõitsime saare poodi. Väike poeke. Värsket liha ma ei näinud. Igasuguseid poolprodukte oli küll. Piimalett oli ka täitsa ok. Natukene kommi, küpsist, sokke, kodukeemiat, paar kummikut jne. Ühesõnaga, ega sealt eriti midagi osta küll ei ole, peale jäätiste, millede valik oli ka selleks ajaks juba kokku kuivanud. Kaubapäev on kaks korda nädalas. Maksta sai isegi pangakaardiga. Seejärel külastasime ka kohaliku puutöökoja suveniirikauplust. Selles talus asuvad ka saare ainsad hobused. Laste soovil toodi hobused samuti lähemale. Viimasena tahtsime minna muuseumissse, kuid kahjuks oli see suletud. Kõikidel eelnevatel päevadel, kui sealt mööda sõitsime, siis oli avatud. Seetõttu me kahjuks muuseumisse ei pääsenudki. Ju see on märk, et sinna saarele peame me veel tagasi minema. Oligi aeg nautida ülimaitsvat tursakotletti ning hakkasimegi vaikselt sadama poole sõitma.
Maagaasi läte
Seejärel sõitsime veel korraks ka mere äärde. Seal oli mälestusmärk "Hävitatud Eesti kodude mälestuseks". Ledsime sealt rannast ka suure haikala. Lähemal uurimisel selgus, et tegemist on grilliga. Seejärel sõitsime saare poodi. Väike poeke. Värsket liha ma ei näinud. Igasuguseid poolprodukte oli küll. Piimalett oli ka täitsa ok. Natukene kommi, küpsist, sokke, kodukeemiat, paar kummikut jne. Ühesõnaga, ega sealt eriti midagi osta küll ei ole, peale jäätiste, millede valik oli ka selleks ajaks juba kokku kuivanud. Kaubapäev on kaks korda nädalas. Maksta sai isegi pangakaardiga. Seejärel külastasime ka kohaliku puutöökoja suveniirikauplust. Selles talus asuvad ka saare ainsad hobused. Laste soovil toodi hobused samuti lähemale. Viimasena tahtsime minna muuseumissse, kuid kahjuks oli see suletud. Kõikidel eelnevatel päevadel, kui sealt mööda sõitsime, siis oli avatud. Seetõttu me kahjuks muuseumisse ei pääsenudki. Ju see on märk, et sinna saarele peame me veel tagasi minema. Oligi aeg nautida ülimaitsvat tursakotletti ning hakkasimegi vaikselt sadama poole sõitma.
Sellise huvitava grilli leidsime rannast
Vaade Kelnase sadamale
Ülesaare laululava, kus toimus ka jaanituli ning Rootsu restoran
Oli fantastiline puhkus ilusal väikesaarel. Saare teed küll kiita ei ole. Peamagistraal on ikka väga auklik, samuti on suhteliselt suured kivid lihtsalt tee seest väljas. Jalgrattaga oli seal üsnagi piinarikas sõita. Ülejäänud teed olid kas liiva- või metsateed. Metsateed olid muidu korralikud, aga mõnes kohas oli hulgaliselt puujuuri ning võis esineda väga poriseid (isegi läbitamatuid) lõike. Kokku sõitsime Pranglil ratastega umbes 40 km. Kui alguses kahtlesime, kas oli ikka vaja neid rattaid kaasa vedada (saar on ju väike), siis üsna pea veendusime, et see oli õige otsus. Seda enam, et jalgrataste ülevedu oli tasuta. Kui nüüd mõnele mittekalasõbrale jäi mulje, et tema oleks seal saarel küll nälga jäänud, siis nii see kindlasti ei ole. Nii hulgaliselt kalatoite oli ikka meiepoolse nõusolekuga. Tõeliselt maitsvad toidud olid. Kel kunagi vaja Pranglil süüa või ööbida, siis soovitan Marditalu http://www.mardipuhkemaja.ee/ Ma väga loodan, et selle Prangli reisiga tegime algust Eestimaa väikesaartega tutvumisel. Kihnul ja Ruhnul on ju juba ammu koht minu unistustes olemas.
