Setomaa

4. Päev

Alustasime päeva Vastseliina Piiskoplinnuse külastusega. Sellel ajal kui meie tutvusime Neuhauseni peamajas eksponaatidega, hakkas õues vihma sadama. Mehed proovisid endale 16 kg kaaluvat rõngassärki selga. Vihmast hoolimata käisisme ka linnuses ära, seal ronisime ka linnuse kirdetorni, kust avanes ilus vaade. Mõisaparki jalutama selline ilm kahjuks ei kutsunud. Järgmisena oli plaanis Meremäe vaatetorni otsa ronida, kuid selle jätsime samuti vahele, sest vaade oleks nagunii väga udune olnud.

Rüütel (ristitud Shrekiks)

Tapjarüütel lühikeste pükstega

Vastseliina linnus

Vastseliina linnus

Kirdetorn

Järgmisena külastasime Obinitsa Seto Muuseumitarõ. Siin vedas meil kohe eriliselt. Saime ka giidi ja seda täpselt sama raha eest, mida nagunii oleksime pidanud sissepääsuks tasuma. Tänu sellele saime setode kommetest ja kultuurist palju rohkem teada, kui ise omapead muuseumi külastades. Giid rääkis väga huvitavalt, vastas kõikidele meie küsimustele. Pärast vaatasime maja teisel korrusel olevat näitust "Siga seebiks". Samuti näidati seal meile lamenukktehnikas nukufilmi "Ütsi, ütsi õeke", mille kestvus oli umbes 10 min, kuid filmi valmimisele kulus 3 aastat. Seejärel näidati meile hoovi peal olevat Tsässonat. Tsässon on õigeusu külakabel Setomaal. Iga küla juurde kuulus kindlasti tsässon. Selles muuseumis sai samuti muuseumimängu mängida. Siin saime oma templid väga kergelt kätte, kohe kui mainisin, et mängime seda mängu. Mingit ülesannet ei pidanudki lahendama. Tõenäoliselt läks nii lihtsalt seetõttu, et võtsime giiditeenuse.

Luikjärve talu makett (tüüpiline seto suletud taluhoov)

Seto naise ja mehe riietus, veimevakk

Seto naise pluuse vaatamas 

Ehtne seto käsitöö. Käesolev ese on otsast lõpuni käsitsi tehtud.

Vihma kallas endiselt, kõhud olid juba tühjad. Otsustasime Taarka Tarõ`sse sööma minna. Peale söögi saab seal tares näha ehtsat ja õigel kujul säilinud seto ahju. Õige seto ahi on ikka selline, kus on ka magamiskohad olemas. Menüü on seal kõik ainult setokeelne, õnneks teenindaja oli nõus lahkelt tõlkima. Lapsed valisid loomulikult pannkoogid. Minul oli kindel soov kuulus seto suulliim ära proovida, seega mina tellisin "Kartohk, sauliha hämmätüs ja suulliim" ehk eesti keeles võiks see kõlada umbes selliselt "Kartul, suitsuliha kaste ja külmsupp". Väga mõnus kodune toit oli. Pärast ostsime veel leiba ja sõira ka kaasa. Sel ajal sai ka vihmal kallamisest villand ning otsustasime Piusa koobastesse minna.

 Taarka Tarõ menüü, mille lugemisel vajasime teenindaja abi

 Valgõ suulliim

Piusal läksime kohe giidiga muuseumikoopasse. Giid rääkis peamiselt klaasiliiva kaevandamisest ning koobastes elavatest nahkhiirtest. Seejärel läksime 1,4 km pikkusele metsarajale jalutama. Vaatasime imeilusat metsa, sõime mustikaid (võrreldes lõunatipu rajaga, oli siin neid vähe), nägime ka sõjaaegseid kaevikuid. Aeg-ajalt vihm tibutas, kuid üldjoontes oli normaalne ilm. Kui ring looduses tehtud, siis läksime külastuskeskusesse filmi vaatama. Film rääkis nahkhiirtest, harivesilikest jm Piusa looduskaitsela puudutavast loodusest.

 Piusa muuseumikoobas

 Varing Piusa muuseumikoopas

 Piusa

 Piusa liivakarjäär

 Lapsed pusili peal ronimas

Selline mets on Piusal

Otsustasime täna ära käia ka Jaaniraotu linnupargis. Kuna aega oli vähe, siis kimasime mööda väikseid põlluvaheteid. Vahepeal oli tee nii väike, et tee keskel kasvas rohi. Vihm oli teed suhteliselt mudaseks muutnud ning pärast seda sõitu nägid meie autod väga mustad ja tolmused välja. Kohale me aga jõudsime. GPS juhatas meid otse taluõue, kuigi külastajatele oli ette nähtud korralik parkla. Jaaniraotul näeb erinevaid linde ja loomi: lennuvõimetud linnud, erinevad kanatõud, veelinnud, faasanid, puurilinnud. Loomadest näeb maarat, eeslit, küülikuid, kitsi. Tõmbenumbriks on rääkivad papagoid. Lapsed jutustasid nendega seal päris pikalt.

 Hiina hani

 Ouessant lammas

 Austraalia küülik

Orav vist tutvustamist ei vaja

Maara

Jaanalind

Emu

Lapsed aitasid õhtul salatit teha, meie vaevaks jäi ainult kokku segamine, sest salatit tuli nii palju, et pidime puhkemaja perenaiselt suurt kaussi küsimas käima. Õhtul tähistasime ka sõprade 11.-ndat pulmaaastapäeva. Eesti kalender seda aastapäeva ei tõlgendagi kuidagi, kuid enamik riike nimetab seda teraspulmaks. Sõime kooki ja jõime šampust. Paadiga enam sõitma ei jõudnudki.

Sellised mudakäkid olid meie autod õhtuks

5. Päev

Imeilus päikseline hommik, tõotas ilusat päeva. Sel päeval toimus Luhamaal ka Seto Kuningriik, kus kuulutatakse välja Seto Kuningriik ning valitakse setode kuninga Peko asemik maa peal - Setomaa ülemsootska. Kahjuks oli meil veel väga palju kohti nägemata ning seetõttu oli plaan viimaseks reisipäevaks eriliselt tihe ja seetõttu ei olnud meil aega seda üritust külastada. Enne Jõeniidult lahkumist ostsin sealt kaasa nii tavalist kui ka suitsutatud kitsejuustu.

Täna külastasime esmalt eilse vihma tõttu vahele jäänud Meremäe vaatetorni. Hea ilmaga näeb sealt ka Pihkva järve, kuid nii hea ilm täna ka veel ei olnud. Sealt edasi võtsime suuna Saatse poole. Kahjuks lõikas GPS ära tükikese Seto külavüü`st, õnneks eile sõitsime mööda seda väljajäänud juppi. Tee peale jäi ka ehtne Seto tsässon, pilti kahjuks ei jõudnud teha. Samuti sõitsime mööda Luikjärve talust, mille makett oli Obinitsa Muuseumitares ning mille näitel meile setode elu ja majapidamist tutvustati.

Vaated Meremäe vaatetornist

Saatsesse jõudsime natukene enne muuseumi avamist. Saatse Seto Muuseum osaleb ka muuseumimängus, seega saime meie Katiga siin oma mängu ära lõpetada ja templitega kaardi loosikasti jätta. Nüüd aga avastas minu meespool, et päris vahva mäng on, ning kuulnud, et meie kavas olev Värska Seto Talumuuseum osaleb samuti mängus, otsustas, et tema tahab ka osa võtta. Seekord siis lahendasime ülesandeid juba kolmekesi, meil sõbrantsiga olid need viimased ülesanded. Siin olid antud sümbolid/mõisted ja nende seletused, need tuli omavahel kokku viia. Vastused leidis eksponaatide hulgast. Midagi keerulist ei olnud, lahendasin vigadeta. Kui olime kõik muuseumi hooned üle vaadanud, siis läksime muuseumi matkarajale, mis viis täiesti Eesti-Vene piiri äärde. Kahjuks on Vene piiri ääres pildistamine keelatud, ei tohi pildistada piiriposte ega üldse Venemaa suunas.

 Seto pottsepatööd

 Kahemehe reha (tegelikult hobuse taha käiv reha)

Paja kõrguse reguleerija

 See atribuut tõmbas lapsi nagu magnetiga ligi

Saatse muuseum

Saatse mets

Seejärel sõitsime läbi Saatse Saapa Värskasse. Saatse Saabas on Vene Föderatsiooni kontrolli all olev ala, mida on võimalik viisata läbida. Saatse saapareegel ütleb: "Saatse Saabast on võimalik läbida ilma Vene viisata ainult ratta, auto või bussiga. Peatuda ei tohi, jalgsi läbida pole lubatud." Ootasin sellest Saapast midagi enamat, et on mingid postidki üleval, mis tähistavad erinevate riikide piire. Mitte midagi sellist ei olnud. Oli vaid liiklusmärk "Käigu keeld".

Lõuna oligi kätte jõudnud ning läksime Seto Tsäimajja sööma. Seto Tsäimaja pakub ehtsat seto sööki. Ukse juures olev menüü on ainult setokeelne, aga pabermenüü on eesti keeles. Hinnad on siin tunduvalt odavamad kui Obinitsas. Eile sõime valget suulliimi, täna oli menüüs ka verrev suulliim (punane külmsupp). Minu tänane valik sarnanes eilsega: verrev suulliim, suitsuliha sibulaga, magustoiduks kohupiima-kamakreem. Merit tellis külasupi ja pannkoogi moosiga. Supikauss oli aga nii suur, et isegi minul oleks olnud probleeme selle tühjendamisega.

 Tsäimaja

Verrev suulliim e. punane külmsupp

Pannkuuk ja sahvt

Kõhud täis, läksime Värska Talumuuseumisse. Muuseumis saab vaadata, milline on olnud üks seto pere elamine, koos kõigi hoonete ja tarberiistadega. Meie hiline muuseumimängu mängija pidi siin vastama kolmele küsimusele peale muuseumi vaatamist. Alguses tundus raske ülesanne, aga küsimused olid väga lihtsad ning ta sai oma templi kergelt kätte. Nüüd peab ta veel millalgi ühe muuseumi leidma, sest meie reisil neid rohkem plaanis ei ole.

Seto talu kõrge värav, et mööduja hoovi ei näeks

 

Seto suletud taluhoov

 Sepikoda

Seto rehealune, mida kasutati ka pidude pidamiseks. Taga näha ka korstnata ahi.

Nüüd jäi veel paar väikest matkarada läbi käia. Alustasime Ilumetsa meteoriidikraatrite matkarajast. Suurima kraatrini, mida nimetatakse Põrguhaud, viib korralik laudtee. Seda on võimalik läbida ka suure lapsevankriga või ratastooliga. Tee ääres on huvitavad puuskulptuurid. Mõnel piigal oli vaja iga skulptuuri juures pilti teha. Natukene sealt edasi on Rebasemäe allikas, mis on suurim tõusuveeallikas Põlvamaal. Enne laudtee algust on puhkemaja, millel oli silt: "Toida kassi, tulen järgmisel nädalal :)". Kahjuks ei olnud meil mitte midagi kassile sobivat kaasa võetud. Kel veel plaanis sinna minna, siis pistke igaks juhuks miskit kassile sobivat tasku. Rebasemäe allikani viib laudtee. Laudtee on päris vana ning vägagi lagunenud, vaja oleks kapitaalset remonti. Olenemata sellest, et minu eeskäija hoiatas mind kõikide ohtude eest, suutsin mõnes kohas ikkagi halvasti astuda. Allikast võtsin väikese pudeliga vett kaasa. Oligi juba õhtu kätte jõudnud ning siinkohal läksid meie teed reisikaaslastega lahku. Suurema osa reisi ajast sõitis teine auto meie ees, sest neil oli GPS kaasas. Natukene peale lahkuminekut küsib Mirjam: "Kus teised on?". Ju ta ei pannud tähele, kui me teeristis teistele lehvitasime. Meie sõitsime läbi Tartu koju. Tartus käisime veel Lõunakeskuses loomapoes elusat pesukaru vaatamas. Tõeline laiskloom, lebotas kõht ülespidi, käpad taeva poole. Sõime kõhud täis ning kodutee võis alata.

Ilumetsa metsaraja puuskulptuurid koos kohustuslike modellidega

Põrguhaud

Teel Rebasemäe allikale

Rebasemäe allikas

Ja ongi meie järjekordne reis läbi saanud. Ilm mängis vahepeal vingerpussi, kuid sellegipooest nägime palju uut ja huvitavat. Käisime ära nii Läti kui ka Venemaa piiri ääres. Meie laste vaieldamatuks lemmikuks oli Jaaniraotu linnupark. Sõprade lastel seevastu aga Liikluslinn. Mulle meeldisid enim Lõunatipu matkarada ning Obinitsa Seto Muuseum. Minu meespoole kõige lemmikusem koht oli Maanteemuuseum. Sõbrad ei osanud ühtegi lemmikkohta välja öelda, oli palju huvitavaid ja ilusaid kohti. Tundub, et reisiga jäid nad rahule, sest nende kommentaar kõlas nii: "Ei olnud midagi vaevalist ja tihedat. Täitsa parasjagu koguaeg tegevust ja midagi uut. Puhata saab peale reisi ju." Järgmiseks korraks lubati raadiosaatjad organiseerida, et ka sõidu ajal lõbusam oleks. Kokku sõitsime autoga ligi 1000 km. Blogis olen kasutanud nii enda kui ka Taavi tehtud pilte. Kõik vahvad kokku miksitud fotod on Taavi kätetöö.

Lõunatipp, Paganamaa

3. Päev

Hommikul ärgates tibas veel kergelt vihma. Vihm ei sobinud kuidagi meie tänastesse plaanidesse, kuhu kuulusid 100% ainult matkad. Kui olime hommikusöögi lõpetanud, siis enam ei tibutanud ja arvasime, et võime esialgse plaani juurde jääda. Võtsime suuna Eesti kõige lõunapoolsema punkti suunas, mis teooriate alusel asub Naha külas. Naha külast on ainsana järele jäänud Naha talu. Nahalt on lõunatipuni veel üle 2 km. Sinna saab minna mööda "Eestimaa lõunatipu looduse õpperada", mis algab Naha talu suure tamme alt. Selle puu tüveümbermõõt on 3,8 m. Selgus, et selle tamme leidmine ei olegi nii kerge kui alguses tundub. Info kohaselt, mille leidsin internetist, asub Naha talu Karisöödi külas. Ka Karisöödi külas on olemas suur tamm, mille juurest algab matkarada. Naha talu juurde jõudmiseks peab aga veel hulk maad (7 km) edasi sõitma. Vahepeal tuli juba väike hirm peale, selline lõpmatusse sõitmise tunne oli. Väike põllutee (hiljem metsatee), mille ääres ei asu ühtegi talu, ei liigu mitte ühtegi inimest. Isegi vihma ei sadanud enam. Oli selline tunne, et me ei jõuagi kohale, vaid jäämegi muudkui sõitma ja sõitma.... Lõpuks siiski jõudsime mingi talu juurde, taamal paistis ka mingi suurem puu. Saatsime paar meest luurama, et kas on õige tamm või ei ole. Oligi õige tamm. Luurajad saabusid tagasi koos mingi koeraga (saksa lambakoera moodi krants). Sellest koerast sai meie juhtkoer, ta saatis meid terve tee. Jooksis ette, siis tuli tagasi ja vaatas, et kuhu me jääme. Vahepeal käis üle piiri Lätis ja piilus meid sealt. Alles raja lõpu poole jooksis eest ära ja pärast seda me teda enam ei näinudki.

Loodustarkust lugemas

Meie juhtkoer

Rada on umbes 4,8 km pikk ning kulgeb Läti piiri vahetus läheduses. Seetõttu on seal soovitatav kaasas kanda isikut tõendavat dokumenti. Meilt seda küll keegi küsima ei tulnud. Ühtegi inimhinge me kusagil ei näinud. Raja ääres oli palju mustikaid, hiljem ka pohli, sinikaid ning veel hiljem metsvaarikaid. Metsmaasikate lehed olid samuti olemas. Kuna maapind muudkui mustas ja punetas marjadest, siis tegime pidevalt marjasöömispause. Tegemist on õpperajaga, seetõttu on rajal ka infotahvlid ümbruskonda puudutava looduse infoga. Lõunatipus olid pingid istumiseks, samuti on seal olemas puud lõkke tegemiseks ja väike majake näitusega. Nosisime oma kaasavõetud toitu, tegime pilti, puhkasime natuke ning märkisime end ära ka sealkäinute nimeraamatus, mille meie nimetasime ümber tänapäevasema nimega - Lõunatipu Facebook. Seejärel matkasime mööda rada rõõmsalt edasi. Tee oli kitsas ning käisime üksteise järel. Peagi oli kuulda laste juttu mingist ussist. Arvasin, et lapsed teevad jälle mingeid ussinalju ja ei teinud sellest väga välja. Kui aga Mirjam ka teatas: "Suur uss", siis hakkasin terasemalt vaatama. Kahjuks liiga hilja, sest nägin vaid ussi saba rajalt ära looklemas. Pilti ei jõudnudki keegi temast teha. Tegemist oli päris pika vaskussiga.

Lõunatipp, taamal Läti piiripost

Lõunaeine lõunatipus

 Pohlad, ei õnnestunud kuidagi külma kõhuga mööda jalutada 

Kübaraga iludused lõunatipu rajal

Selliseid elukaid kohtasime samuti väga palju

Lõunatipu metsarajal

Järgmine sihtkoht oli Paganamaa. Selle leidsime ilma suurema vaevata üles. Paraku hakkas just siis vihma sadama. Õnneks oli seal mingi püstkoda, kus olid isegi pingid sees. Tarisime oma söögid-joogid sinna ja kinnitasime natukene keha. Koheselt oli aru saada, et oleme Paganamaale jõudnud - paganad paugutasid päris tugevalt meie ümber. Selle ajaga, mis meil söömisele kulus, lõppes ka vihm. Paganamaal on viis erineva pikkusega matkarada: 0,9 km, 2,7 km, 3,8 km, 4,3 km ja 4,7 km. Valisime kõige lühema, sest ilm oli selline kahtlane ja ega Mirjami koostöös ka väga kindel enam olla ei saanud. Enne matkarajale suundumist ronisime Raadimäele (176,7 m), et ronida üles vaateplatvormile ja imetleda imeilusat vaadet. Kohapeal selgus, et vaatetornist on järel vaid poolemeetrised postijupid. Torn ise hävis 1981. aasta juulikuises keeristormis. Valisime küll kõige lühema raja, kuid tõenäoliselt on see kõige ekstreemsem rada. Mööda väga järsku nõlva pidime laskuma oru põhja, abiliseks raja kõrvale tõmmatud köis, mis oli ühest kohast katki ning eriti ei toetanud ega aidanud. Mirjami saime sealt alla issi kukil. Tee peale jäi ka Liivajärv, kus oli võimalik ujuda. Järve ääres on isegi riietuskabiin, mis näeb päris paganlik välja. Loomulikult pidime pärast orust üles ka ronima, see ei olnud nii järsk ja seal oli ka trepp olemas ning seetõttu see väga suuri probleeme ei tekitanud. Rada ise oli väga ilus, tõeline nauding.

Laskumine orgu

Selline ürgne loodus oli seal Paganamaal

Riietuskabiin Liivajärve ääres

Veel ürgset loodust

Oligi õhtu käes ning suundusime oma järgmisesse öömajja. Seekord ööbisime Jõeniidu Puhkemajas. Selle puhkemaja juures võlus soodne hind ning kitsed, keda võis ka paitada. Maja kõrval on ilus tiigike, millest viib üle teise talu juurde rippsild. Peale õhtusööki tegime paadiga tiigil väikese tiiru (paadisõit tiigil sisaldub hinnas), mida Merit kommenteeris: "Issi ei oska ikka üldse aerutada."

Lapsed Jõeniidu talu kitsesid uudistamas

Tiigike meie puhkemaja kõrval