30. juuni - Šiauliai, Klaipeda

Seekord oli meil hommikusöök öömaja hinna sees, ühesõnaga hea muretu hommik. Valida sai kolme menüü vahel: pliinid, mingi munatoit ja omlett. Huvitaval kombel valisime kõik pliinid kohupiimaga, mida siis serveeriti mingi kreemi ja maasikamoosiga. Väga hea toit oli, isegi Mirjam sõi suurest portsust üle poole ära.

Tänast päeva alustasime Ristimäe külastamisega. Tegemist on sadulakujulise künkaga, mida katavad ristid, krutsifiksid ja roosikrantsid. Ristid hakkasid künkale kerkima pärast tsaarivõimuvastase ülestõusu julma mahasurumist 1831. aastal. Riste kerkis sinna kiiresti juurde. Nõukogude võimu ajal kõrvaldati mäelt kõik ristid lausa kolmel korral, viimati 1975. aastal kallati paik isegi reoveega üle, kuid riste püstitati üha uuesti ja uuesti. Praegu on seal riste ja religioosseid skulptuure nii Leedust kui ka mujalt maailmast.

Seejärel käisime jalgrattamuuseumis, kus on näha üle 100 jalgratta. Seal oli meil võimalik ka ise ühte trenažööri proovida.

Päris kaua aega kulus meil uue varurehvi otsimisele. Lõpuks siiski leidsime koha, kust saime täpselt sellise rehvi nagu vaja. Aga pole head ilma halvata, pidime ostma kaks rehvi, sest neid ühekaupa ei müüdud. Eks tuleb vist asjale positiivselt läheneda – esiteks saime vajaliku rehvi ja teiseks hea, et tervet jooksu ostma ei pidanud. Tänu eilsele rehvijamale ja söögijamale, me kahjuks Šiauliai linnaga tutvuma ei jõudnudki, sest täna õhtul ootas meid juba meie viimane öömaja Klaipedas.

Klaipeda öömaja leidmisega suuri raskusi ei olnud. Kui maja ees perenaist ootasime, siis Merit tundis muret, et ega me siin keldris ei pea ööbima. Õnneks ei pea, oleme esimesel korrusel korralikus avaras kahetoalises korteris.

Õhtul tegime veel väikese jalutuskäigu Klaipeda kesklinnas ja vanalinnas. Sealsetel munakiviteedel oli Mirjami käruga päris raske liikuda. Ühes linnaosas on tänavad nagu joonlauaga tõmmatud, täpselt 90 kraadise nurga all ja väga tihedalt (pealt vaadates näeb välja peaaegu nagu ruuduline vihik). Laupäeva õhtu kohta oli linnas küll väga vähe rahvast liikvel.

 

29. juuni - Druskininkai, Šiauliai

Hommikul sõitsime vaatama kuulsat Snow Arenat. See on koht, kus saab aasta läbi suusatada. Suvel suusatatakse katuse all. Pool mäe pikkusest on tehtud loodusliku mäe peale, aga kõrgem osa oli ehitatud nö talade otsa. Ehitis ise on väga suur, tõenäoliselt on ka suusamägi seal sees väga suur. Pildi peale see ehitis igatahes ei mahtunud mitte kuidagi. Sisse me ei plaaninudki minna, sest ainus mäesuusahuviline meist oleks olnud Aare. Samas on seal ka lastele suur mängumaa. Suusahuvilistele kindlasti väga mõnus koht, sest ega suvel polegi nii kerge suusatamiskohta leida.

Siis sõitsime väiksesse tänava-tüüpi külla Švendurbe, mis asub kohe Valgevene piiri ääres. Küla mainiti esmakordselt 1620. aastal. Sellest külast avanes ilus vaade Raigardas orule.

Vaade Raigardas orule

Lõpuks käisime veel Antano Česnulis puuskulptuuride pargis. Seal oli palju puuskulptuure. Üks lohe hakkas möirgama ja tuld purskama, kui talle liiga lähedale minna. Teatris hakkas muusika mängima ja paarike tantsima ning purskkaev vett purskama, siis kui sisenesid sinna. Kui ära tulime, siis nägime ka skulptuuride autorit, kes tegi ühele grupile ekskursiooni.

Mõista, mõista, kes see on: hommikul nelja jalaga, päeval kahe jalaga, õhtul kolme jalaga

 Tore tool

 Merit ja hiiglane

 Tuld pursakv ja möirgav lohe (suu on punane)

Nüüd võtsime suuna Šiauliai poole. Siin läksime kohe Kassimuuseumi, kus on ligi 10 000 eksponaati. Kasse võib näha nii vitraažakendel, kunstifotodel, postmarkidel, raamatutes kui ka postkaartidel. Hurmavad kassid vaatavad vastu ka lampidelt, mööblilt ja trepikäsipuudelt. Lisaks oli seal ka kaks elus kassi: üks vana 17 aastane ja teine noor 2 aastane. Kui kassid said vaadatud, siis kutsuti meid kõrvalruumidesse teisi elusaid loomi vaatama. Näha sai madusid, tšintšiljasid, küülikuid, kaimanit, tuhkrut, öökulli, kilpkonnasid, iguaani, ahvi, piraajat, papagoisid, tuvisid, prussakaid (ameerika ja madagaskari) ja veel igasuguseid eksootilisi linde ja loomi. Kahjuks enam kõiki ei mäletagi. Tehti kohe väike personaalne ekskursioon, iga looma puuri juures räägiti sellest loomast. Saime ka ise loomi ja linde katsuda. Madu oli samuti võimalik katsuda ning kätte võtta/ümber kaela panna. Minusugune argpüks muidugi ei julgenud isegi mitte katsuda, rääkimata kätte võtmisest. Aare siiski proovis ära, mis tunne on olla madu ümber kaela. Noored giidid ütlesid, et on omapärane tunne, aga Aare siiski hindab seda tunnet pigem vastikuks. Aga tal on see vähemalt proovitud, ka lapsed muidugi ei julgenud katsuda madu. Ahvile saime ise päevalille seemneid süüa anda. See oli küll päris mõnus tunne, kui ahvi pehme käeke nagu nipsti haaras sinu peost selle väikse seemne ja oma suhu pistis. Minu käest ta eriti ei tahtnud võtta, põgenes nagu isegi natuke, aga lõpuks ikkagi väga kiiresti näppas seemne ära. Selgus, et see ahv kardab punast värvi, aga minul oli seljas punane pluus. Veel näidati meile valge püütoni nahka, see oli samuti ilmatu suur (nagu see püütongi, kelle nahk see oli). Seda nahka oli ka võimalik katsuda. Väga huvitav ja hariv ekskursioon oli ja me ei osanud seda ette aimatagi, läksime ju vaid kasse vaatama.

 Heegeldatud pilt "Kass kalal"

Püütoni nahk

Seejärel sõitsime oma kolmandasse öömajja. Siin öömajas saadab meid pidev ebaõnn. Alguse sai see kohe, kui motelli ette parkimisplatsile keerasime. Aare sõitis rattaga üle äärekivi ja nii õnnetult, et rehv läks katki. Kuna siin puudub kööginurk, kus saaks ise süüa teha, siis läksime sama motelli söögikohta sööma. Mina otsustasin Leedu rahvustoite proovida. Alustuseks võtsin šaltibarciai supi. See on peedist, kurgist, hakitud munast, keefirist ja tillist külmsupp, mida serveeritakse koos kartulitega (eraldi taldrikul). Järgmiseks võtsin „Tsepeliinid“, mis on lihaga täidetud kartuliklimbid hapukoore-sibula-peekonikastmes. Lapsed muidugi nõudsid ikka friikartuleid viineritega (viinerid on siin Leedus küll ilmatu suured). Toit oli muidugi väga hea, aga kuna täna oli nii palju kliente, siis me muudkui ootasime ja ootasime ja ootasime.... Ma ei vaadanud täpset kellaaega, millal me lauda istusime, aga umbes kolme tunni möödudes me sealt lõpuks ikka püsti tõusime, ilma, et oleksime oma tellitud puuviljakokteilid kätte saanud. Need toodi meile pärast tuppa ära. Jällegi väga head kokteilid olid, aga see ootamine ajas harja punaseks juba. Istusime õues ja siin on õnneks kohe söögilaudade kõrval laste mänguväljak, seetõttu ei pidanud lapsed vähemalt laua taga igavlema. Pärast muidugi vabandati ette ja taha, neil olla mitu banketti ja tavakliendid jäeti lihtsalt tagaplaanile. Selle kõige krooniks õhtul pesema minnes, ei õnnestunud meil küll kuidagi sooja vett välja meelitada.

 Šaltibarciai supp

 Cepelinai e. "Tsepeliin"

 

28. juuni - Druskininkai

Alustaks veel eilsest päevast. Kui Gariunai turult ära tulime, siis nägime, et seal on ka uus suur keskus ehitatud, aga me ei saanud enam tagasi keerata. Seega jäime arvamusele, et see pole veel avatud. Täna hommikul saime teada, et see on valmis ja toimib ning pidi veel suurem olema, kui see turg seal angaarides kokku.

Hommikul lahkusime Vilniusest ning sõitsime Druskininkaisse. Tee peal ostsime ühelt teeäärselt müüjalt metsmaasikaid ja mingisuguse jänesekapsa taolise asja, millest saab suppi keeta. Veel müüs ta mustikaid, nii värskeid kui ka kuivatatud kukeseeni, kummelit ja ehk veel midagi, mida kohe ei märganud. Siin päris paljud müüvad tee äärtes niimoodi marju. Meie müüja rääkis, et ta on töötu, naine on kodus invaliid ja niimoodi teenib ta mingigi raha.

Esimese peatuse tegime Gruta pargis, mis asub umbes 5 km enne Druskininkaid. Gruta pargis näeb umbes 90 Nõukogude režiimi poolt ülistatud tegelase kuju ja büsti. Enamik neist kujudest kaunistasid omal ajal linnaväljakuid ja aedasid, enne kui leedulased need juubelduste saatel 1991. aastal kõrvaldasid. Ma pole veel kunagi nii palju Lenineid korraga näinud.

Marxi, Engelsi, Lenini, Mickevicius-Kapsukase ja Stalini büstid

 Massiivne Lenini kuju, mis asus Vilniuses KGB maja ees (kaotas pöidla, kui teda pjedestaalilt lahti kangutati)

Mickevicius-Kapsukas ja Lenin (nagu vennad, ainus erinevus, et ühel on juuksed ja teisel ei ole) 

 

Peale nimetatud kujude olid seal pargis ka linnud ja loomad. Karu luusis väga lahedalt ringi. Paljusid loomi siiski näha ei õnnestunud. Seekord ei õnnestunud isegi pesukaru ninanöpsi näha, vaid ainult tühja puuri. Samuti on seal suur mänguväljak lastele. See mänguväljak on ka sama ajastu stiilis ehk siis leidis sealt atraktsioone, milledega meie oma lapsepõlves mängisime ning nimetatakse seda lunapargiks. Ka tänapäeva lastele väga meeldisid need kiiged ja karussellid.

Seejärel sõitsime Druskininkaisse ning läksime oma teise öömajja. Oleksime nagu keldrist maapealsesse paradiisi sattunud, nii hea esmamulje jäi sellest öömajast, eraldi sissepääs ja puha. Broneeringuga samuti ei olnud mingeid probleeme. Praegu Aare muudkui kisub kardinad alla, sest liiga valge olevat. Mina just vastupidi naudin seda valgust.

Täna olime siiski korralikud ja tutvusime Druskininkaiga jalutades. Druskininkai on Leedu tähtsaim spaakuurort. Linn ise on väga rahulik ja vaikne. Kenade alleedega kesklinnas on säilinud 19. saj ja 20. saj alguse puitmajad. Võrreldes teiste käidud kohtadega hakkas silma, et paljud majad (ka eramajad) on korda tehtud, mitte räämas. Kell 18.00 kuulasime ja vaatasime muusikalist purskkaevu. Sellest oli erilises vaimustuses Merit. Druskininkais on ka vinge veepark ning saunakeskus, aga sinna me seekord ei plaani minna. Mööda jalutasime küll sellest veekeskusest, väga vinged torud looklesid väljaspool hoonet. Jalutasime ka Nemunase jõe kaldal, mis on eurorahade eest väga ilusaks tehtud. Siin tahaks küll kauem olla, kui meil plaanitud. Mõned pildid ka sellest imeilusast linnast. Kahjuks ei suuda pildid seda tegelikku ilu edasi anda.

Vaade Nemunase jõeäärsele teele

 Üks kesklinna ilusatest alleedest

 Ilusaid maju Druskininkais (neid oli väga väga palju)

 Remondis olev prügikast

27. juuni - Kernave, Vilnius

Hommikul tahtsime külastada Vilniuses asuvat kuulsat Gariunai turgu. Kuna meil oli selle kohta olemas ainult indeks, mida Tädi ei tunnistanud, siis küsisime oma võõrastemaja perenaise käest. Ega temagi eriti targem ei olnud, aga saime siiski ka tänava kätte. Kell oli umbes 9.30 ja imestati, et see turg ju pannakse varsti juba kinni! No meie arvasime, et ikka jõuame, 12-ni veel aega küll. Kuna täna avati turg hilja, st kell 6.00, siis kirjade järgi pidi see täna olema isegi kuni 14.00 avatud. Mõnel päeval avatakse turg juba kell 4.00 ja nagu ma aru sain, siis on seal ka sellel kellaajal juba kliente näha. Täna olid siiski paljud boksid suletud, aga sellegipoolest oli müüjaid väga palju ja turg ise on tõesti ilmatu suur. Müüakse seal kõike alates toidust, autovaruosadest kuni riiete ja lapsevankriteni välja. Ma arvan, et see turg on suurem kui oli Riia turg.

Seejärel võtsime suuna Kernave peale. Kernave on väike ilus külake Nerise jõe orus, kus järsu nõlvaga linnusemäed annavad tunnistust ammu kadunud ühiskonnast. 13. sajandil oli Kernave Leedu pealinn, 14. sajandi alguses viis Gediminas pealinna sealt Trakaisse ning hiljem Vilniusesse. 1919. aastal oli ajutiselt Leedu pealinnaks Kaunas. Oleme oma reisil külastanud kõiki Leedu endiseid ja ka praegust pealinna: Kernave, Trakai, Kaunas ja Vilnius. Aastal 1390 põles Kernave.

Tänapäeval on Kernave Leedu tähtsaim arheoloogiline leiupaik. Kaitsealal on viis küngast, milles sisalduvad keskaegsed müürid ja kindlusrajatised. Koht arvati 2004 aastal UNESCO maailmapärandi nimekirja. Ronisime puutreppe pidi kõige kõrgema künka tippu, päris ilus vaade oli. Seejärel külastasime ka Kernave Arheoloogiamuuseumit.

Kernave kaitseala, linnusemäed

 Merit ja Mirjam kännu otsas, mida Mirjam pidas batuudiks

 Vaade Nerisele

Kividega tähistatud kohas asus kirik (1935.a. viidi kirik ära)

 Praegune kirik

Ilusad majad Kernave külas (üle 100 aasta vanad)

Seekord olime laisad jalutajad ning sõitsime külavahel autoga ringi. Kui Kernave vaadatud, siis hakkasime tagasi Vilniuse poole sõitma. Tee peale jäi palju ilusaid väikseid külakesi. Üks neist oli Suderve. Suderves asub ebatavaline valge ümarkirik.

Vilniuses läksime KGB muuseumi ehk Genotsiidiohvrite muuseumi. Muusem asub endises KGB hoones ning avati 1992. aastal. Eksponaadid kõnelevad Nõukogude okupatsioonist Leedus, loomavagunites Siberisse küüditamisest, Nõukogude võimu vastu võidelnud metsavendadest ja Saksa okupatsioonist. Näha sai ka keldris asuvaid vangikonge, mis olid kasutusel kuni 1980. aastate lõpuni. Samuti nägime piinamiskambreid, helikindlat kambrit, kartsa, vangide jalutamispuure ja hukkamiskambrit. Viimasest tulime suhteliselt kiiresti ära, sest see ei olnud lastele kõige parem koht. Seal sai vaadata filmi hukkamisest.