Lõunatipp, Paganamaa

3. Päev

Hommikul ärgates tibas veel kergelt vihma. Vihm ei sobinud kuidagi meie tänastesse plaanidesse, kuhu kuulusid 100% ainult matkad. Kui olime hommikusöögi lõpetanud, siis enam ei tibutanud ja arvasime, et võime esialgse plaani juurde jääda. Võtsime suuna Eesti kõige lõunapoolsema punkti suunas, mis teooriate alusel asub Naha külas. Naha külast on ainsana järele jäänud Naha talu. Nahalt on lõunatipuni veel üle 2 km. Sinna saab minna mööda "Eestimaa lõunatipu looduse õpperada", mis algab Naha talu suure tamme alt. Selle puu tüveümbermõõt on 3,8 m. Selgus, et selle tamme leidmine ei olegi nii kerge kui alguses tundub. Info kohaselt, mille leidsin internetist, asub Naha talu Karisöödi külas. Ka Karisöödi külas on olemas suur tamm, mille juurest algab matkarada. Naha talu juurde jõudmiseks peab aga veel hulk maad (7 km) edasi sõitma. Vahepeal tuli juba väike hirm peale, selline lõpmatusse sõitmise tunne oli. Väike põllutee (hiljem metsatee), mille ääres ei asu ühtegi talu, ei liigu mitte ühtegi inimest. Isegi vihma ei sadanud enam. Oli selline tunne, et me ei jõuagi kohale, vaid jäämegi muudkui sõitma ja sõitma.... Lõpuks siiski jõudsime mingi talu juurde, taamal paistis ka mingi suurem puu. Saatsime paar meest luurama, et kas on õige tamm või ei ole. Oligi õige tamm. Luurajad saabusid tagasi koos mingi koeraga (saksa lambakoera moodi krants). Sellest koerast sai meie juhtkoer, ta saatis meid terve tee. Jooksis ette, siis tuli tagasi ja vaatas, et kuhu me jääme. Vahepeal käis üle piiri Lätis ja piilus meid sealt. Alles raja lõpu poole jooksis eest ära ja pärast seda me teda enam ei näinudki.

Loodustarkust lugemas

Meie juhtkoer

Rada on umbes 4,8 km pikk ning kulgeb Läti piiri vahetus läheduses. Seetõttu on seal soovitatav kaasas kanda isikut tõendavat dokumenti. Meilt seda küll keegi küsima ei tulnud. Ühtegi inimhinge me kusagil ei näinud. Raja ääres oli palju mustikaid, hiljem ka pohli, sinikaid ning veel hiljem metsvaarikaid. Metsmaasikate lehed olid samuti olemas. Kuna maapind muudkui mustas ja punetas marjadest, siis tegime pidevalt marjasöömispause. Tegemist on õpperajaga, seetõttu on rajal ka infotahvlid ümbruskonda puudutava looduse infoga. Lõunatipus olid pingid istumiseks, samuti on seal olemas puud lõkke tegemiseks ja väike majake näitusega. Nosisime oma kaasavõetud toitu, tegime pilti, puhkasime natuke ning märkisime end ära ka sealkäinute nimeraamatus, mille meie nimetasime ümber tänapäevasema nimega - Lõunatipu Facebook. Seejärel matkasime mööda rada rõõmsalt edasi. Tee oli kitsas ning käisime üksteise järel. Peagi oli kuulda laste juttu mingist ussist. Arvasin, et lapsed teevad jälle mingeid ussinalju ja ei teinud sellest väga välja. Kui aga Mirjam ka teatas: "Suur uss", siis hakkasin terasemalt vaatama. Kahjuks liiga hilja, sest nägin vaid ussi saba rajalt ära looklemas. Pilti ei jõudnudki keegi temast teha. Tegemist oli päris pika vaskussiga.

Lõunatipp, taamal Läti piiripost

Lõunaeine lõunatipus

 Pohlad, ei õnnestunud kuidagi külma kõhuga mööda jalutada 

Kübaraga iludused lõunatipu rajal

Selliseid elukaid kohtasime samuti väga palju

Lõunatipu metsarajal

Järgmine sihtkoht oli Paganamaa. Selle leidsime ilma suurema vaevata üles. Paraku hakkas just siis vihma sadama. Õnneks oli seal mingi püstkoda, kus olid isegi pingid sees. Tarisime oma söögid-joogid sinna ja kinnitasime natukene keha. Koheselt oli aru saada, et oleme Paganamaale jõudnud - paganad paugutasid päris tugevalt meie ümber. Selle ajaga, mis meil söömisele kulus, lõppes ka vihm. Paganamaal on viis erineva pikkusega matkarada: 0,9 km, 2,7 km, 3,8 km, 4,3 km ja 4,7 km. Valisime kõige lühema, sest ilm oli selline kahtlane ja ega Mirjami koostöös ka väga kindel enam olla ei saanud. Enne matkarajale suundumist ronisime Raadimäele (176,7 m), et ronida üles vaateplatvormile ja imetleda imeilusat vaadet. Kohapeal selgus, et vaatetornist on järel vaid poolemeetrised postijupid. Torn ise hävis 1981. aasta juulikuises keeristormis. Valisime küll kõige lühema raja, kuid tõenäoliselt on see kõige ekstreemsem rada. Mööda väga järsku nõlva pidime laskuma oru põhja, abiliseks raja kõrvale tõmmatud köis, mis oli ühest kohast katki ning eriti ei toetanud ega aidanud. Mirjami saime sealt alla issi kukil. Tee peale jäi ka Liivajärv, kus oli võimalik ujuda. Järve ääres on isegi riietuskabiin, mis näeb päris paganlik välja. Loomulikult pidime pärast orust üles ka ronima, see ei olnud nii järsk ja seal oli ka trepp olemas ning seetõttu see väga suuri probleeme ei tekitanud. Rada ise oli väga ilus, tõeline nauding.

Laskumine orgu

Selline ürgne loodus oli seal Paganamaal

Riietuskabiin Liivajärve ääres

Veel ürgset loodust

Oligi õhtu käes ning suundusime oma järgmisesse öömajja. Seekord ööbisime Jõeniidu Puhkemajas. Selle puhkemaja juures võlus soodne hind ning kitsed, keda võis ka paitada. Maja kõrval on ilus tiigike, millest viib üle teise talu juurde rippsild. Peale õhtusööki tegime paadiga tiigil väikese tiiru (paadisõit tiigil sisaldub hinnas), mida Merit kommenteeris: "Issi ei oska ikka üldse aerutada."

Lapsed Jõeniidu talu kitsesid uudistamas

Tiigike meie puhkemaja kõrval