1. juuli - Kura säär, Nida

Täna hommikul sõitsime praamiga Klaipedast Kura säärele (Neringa). Kõigepealt läksime Smiltynes asuvasse Meremuuseumi. Seal nägime palju kalu, hülgeid, pingviine, merilõvi, igasuguste laevade makette ja muud mere ning laevandusega seonduvat. Hommikul olid ka loomadel söötmisajad ja sattusime nägema hüljeste söötmist, pingviinide söötmise lõppu nägime samuti. Vaatasime ka california merilõvide etendust. Siiani polnud me Leedus veel eestlasi kohanud (ristimäel siiski nägime eesti numbriga bussi, mis vedas jaapanlasi), aga meremuuseumis olid vähemalt kahed eestlased.

 Pingviinid

 California merilõvi teeb trikke

 Seejärel sõitsime mööda Kura säärt kuni Venemaa piirini, kus siis loomulikult otsa ringi keerasime. Kura sääre maastikku iseloomustavad valdavalt männimetsad, luited ja liivarannad. Väga ilus ja lummav maastik.

Esimese vahepeatuse tegime Parnidise düüni juures. Sealt avaneb suurepärane vaade ja see on Kura sääre üks kõrgemaid kohti.

 Vaade Parnidise düünile Nida sadamast

Seejärel jalutasime Nidas. Nida on imeilus linnake. Nidale on iseloomulikud puna-sinised kalurimajakesed, mis on püsinud sajandeid muutumatul kujul. Aiad on samuti väga ilusad ja korras. Külastasime ka nn kalurimajakese muuseumi. Nägime, milline see kalurimajake vanasti seest välja nägi. Väga paljud majad pakkusid turistidele tube rendile. Parklas tuli üks tädike juurde ja samuti pakkus tuba.

Peale Nidat sõitsime veel läbi ka teised poolsaarel olevad kalurikülad: Preila ja Pervalka. Majad olid sarnased Nida omadele. Samuti pakuti nendes külades palju tube.

Pikema vahepeatuse tegime veel Agilo düüni juures. Selle düüni kohapeal asus vanasti Nagliai küla, mis on mattunud düüni alla. 17. sajandil raiuti Kura sääre metsad tööstuse ja pidevate sõjakäikude tarbeks maha ning sellega päästeti liivaluited liikuma. Läänemere tuultes hakkas liiva paiguti kuhjuma kuni 20 m aastas, nii mattusidki terved külad liiva alla. 19. sajandil istutati uut metsa, mis peatas liivaluidete liikumise. Nagliai küla inimesed kolisid Pervalka ja Preila küladesse ning Nida linna. Keset düüni teretati meid eesti keeles, sellest võib vist järeldada, et Kura säär on eestlaste lemmikpaik Leedus. Agilo düünile sai ka piiratud alale jalutama minna. Kahjuks oli kell juba väga palju ning me ei saanud väga kaugele jalutada. Selle düüni külastamiseks oleks pidanud aega olema vähemalt kaks tundi, siis ehk oleks võinud rahule jääda.

Paar lühemat vahepeatust tegime ka. Ühes kohas käisime mingi mäe otsast vaadet vaatamas. Teine oli Mirjami jaoks pigem pissipeatus. Meie Meritiga käisime samal ajal vaatamas kormoranide ja haigrute pesitsuspaika, mis on Leedu kõige suurem kormoranide ja haigrute koloonia. Haigrud pesitsevadki kolooniates ning teevad pesad suurte ja haraliste puude otsa. Kormoranid teevad pesa nii maapinnale kui ka puudele ning elavad samuti kolooniates. See vaatepilt jättis meile mõlemale väga sügava mulje. Nii vahva oli näha korraga nii palju linde, linnupesi ning kõik see linnuhääl su ümber, see oli lihtsalt super.

Viimaseks pikemaks jalutuskäiguks kujunes Juodkrantes Nõidade mäe külastus. Meie muidugi arvasime, et tegemist on ringrajaga, mis toob meid samasse punkti tagasi, aga tegelikult lookles tee mäe otsas siia ja sinna ning viis hoopis kuhugi teisele poole mäge. Aga teeraja ääres varitsevad koomilised deemonlikud puukujud ning jalutuskäik oli väga mõnus.

 Merit mängib kuraditega kaarte

Lõpuks ikkagi ei pidanud meie närv vastu ning läksime ja ostsime kohalikku suitsukala, mida müüdi absoluutselt iga natukese aja tagant. Ostsime mingeid täiesti tundmatuid päikesekalu, mis on nagu paksud lestakalad. Pidid väga head kalad olema, no loodame.