Kõigepealt pöörduks veelkord Nida linna tagasi. Eile jäi kirjutamata, et Nidas olid peaaegu kõik sildid, samuti restoranide ja kohvikute menüüd kirjutatud kahes keeles: leedu ja saksa keeles. Eile seal Kura säärel lisandus minu unistustesse veel üks unistus. Nimelt sooviksin kunagi sinna Kura säärele tagasi minna ning seekord tahaksin tutvuda selle poolsaarega jalgrattaga sõites. Olen täiesti kindel, et jalgratta teelt avanevad veelgi ilusamad vaated kui autoteelt. Pealegi nii mõnelegi düünile ja muule ilusale kohale pääsebki ligi ainult rattateelt. Tõenäoliselt see siiski jääbki ainult unistuseks.
Ega sellest kojusõidust polegi tegelikult eriti midagi kirjutada. Auto neelas kilomeeter kilomeetri järel ning midagi põnevat polnudki. Teekond kah endine: Leedu, Läti, Eesti. Vahetult enne Leedust lahkumist põikasime ühte söögikohta sööma. Nimelt soovisime veel ühte kohalikku toitu proovida ning kõht hakkas ka juba tühjaks minema. Oh seda rõõmu, kui leidsimegi menüüst soovitud toidu - „Vedarai“ ehk kartulivorstid. See rõõm aga ei kestnud kaua, sest baaridaam teatas, et neid ei ole. Võtsime siis mingi teise leedu rahvustoidu ehk kartulipannkoogid (kahjuks originaalnime enam ei mäleta). Oli samuti päris omamoodi ning maitsev toit. Pärast ostsime veel bensukast viimaste leedu sentide (müntide) eest kohvi.
Väikese kõrvalepõike tegime Kilingi-Nõmmel. Läksime sugulastele külla, kus ootas meid juba soe saun. Pesime seljast kõik leedu seened maha. Peale sauna pakuti rikkalikku õhtusööki. Nüüd sõime ka Juodkrantest ostetud päikesekalad ära. Need kalad hävisid nii kiiresti, et ma ei jõudnud peaaegu hingatagi. Kala oli tõesti hea, ilma luudeta ja puha, no selgroog ikka oli olemas muidugi. Oma ehituselt oli see kala nagu lest, aga palju lihasem. Loomulikult nüüd kahetsesime, et nii vähe neid kalu ostsime. Külakostiks tõime kaasa ka leedus laialt levinud šakotis`e ehk eesti keeles puukoogi. Nimi puukook tuleb koogi puukujulisest kujust. Kook maitses samuti päris hästi. Loomulikult me sealt Kilingi-Nõmmelt samal õhtul tulema ei pääsenudki ning saabusime koju alles 3. juulil täpselt kell 13.00 (värava taha keerates raadio niimoodi väitis).
No comments:
Post a Comment