27. juuni - Kernave, Vilnius

Hommikul tahtsime külastada Vilniuses asuvat kuulsat Gariunai turgu. Kuna meil oli selle kohta olemas ainult indeks, mida Tädi ei tunnistanud, siis küsisime oma võõrastemaja perenaise käest. Ega temagi eriti targem ei olnud, aga saime siiski ka tänava kätte. Kell oli umbes 9.30 ja imestati, et see turg ju pannakse varsti juba kinni! No meie arvasime, et ikka jõuame, 12-ni veel aega küll. Kuna täna avati turg hilja, st kell 6.00, siis kirjade järgi pidi see täna olema isegi kuni 14.00 avatud. Mõnel päeval avatakse turg juba kell 4.00 ja nagu ma aru sain, siis on seal ka sellel kellaajal juba kliente näha. Täna olid siiski paljud boksid suletud, aga sellegipoolest oli müüjaid väga palju ja turg ise on tõesti ilmatu suur. Müüakse seal kõike alates toidust, autovaruosadest kuni riiete ja lapsevankriteni välja. Ma arvan, et see turg on suurem kui oli Riia turg.

Seejärel võtsime suuna Kernave peale. Kernave on väike ilus külake Nerise jõe orus, kus järsu nõlvaga linnusemäed annavad tunnistust ammu kadunud ühiskonnast. 13. sajandil oli Kernave Leedu pealinn, 14. sajandi alguses viis Gediminas pealinna sealt Trakaisse ning hiljem Vilniusesse. 1919. aastal oli ajutiselt Leedu pealinnaks Kaunas. Oleme oma reisil külastanud kõiki Leedu endiseid ja ka praegust pealinna: Kernave, Trakai, Kaunas ja Vilnius. Aastal 1390 põles Kernave.

Tänapäeval on Kernave Leedu tähtsaim arheoloogiline leiupaik. Kaitsealal on viis küngast, milles sisalduvad keskaegsed müürid ja kindlusrajatised. Koht arvati 2004 aastal UNESCO maailmapärandi nimekirja. Ronisime puutreppe pidi kõige kõrgema künka tippu, päris ilus vaade oli. Seejärel külastasime ka Kernave Arheoloogiamuuseumit.

Kernave kaitseala, linnusemäed

 Merit ja Mirjam kännu otsas, mida Mirjam pidas batuudiks

 Vaade Nerisele

Kividega tähistatud kohas asus kirik (1935.a. viidi kirik ära)

 Praegune kirik

Ilusad majad Kernave külas (üle 100 aasta vanad)

Seekord olime laisad jalutajad ning sõitsime külavahel autoga ringi. Kui Kernave vaadatud, siis hakkasime tagasi Vilniuse poole sõitma. Tee peale jäi palju ilusaid väikseid külakesi. Üks neist oli Suderve. Suderves asub ebatavaline valge ümarkirik.

Vilniuses läksime KGB muuseumi ehk Genotsiidiohvrite muuseumi. Muusem asub endises KGB hoones ning avati 1992. aastal. Eksponaadid kõnelevad Nõukogude okupatsioonist Leedus, loomavagunites Siberisse küüditamisest, Nõukogude võimu vastu võidelnud metsavendadest ja Saksa okupatsioonist. Näha sai ka keldris asuvaid vangikonge, mis olid kasutusel kuni 1980. aastate lõpuni. Samuti nägime piinamiskambreid, helikindlat kambrit, kartsa, vangide jalutamispuure ja hukkamiskambrit. Viimasest tulime suhteliselt kiiresti ära, sest see ei olnud lastele kõige parem koht. Seal sai vaadata filmi hukkamisest.

26. juuni - Kaunas

Täna oli väga külm ilm, pealegi sadas vihma. Nii vihmast ilma mulle meie reisidelt peale Liechtensteini kolm aastat tagasi ei meenugi. No ei taha see suvi kuidagi sel aastal tulla. Parata polnud aga midagi, võtsime suuna Kaunase poole. Alustuseks läksime külma ja vihma trotsides Kaunase loomaaeda. Peale meie olid ühed hullud veel seal. Kahjuks paljud loomad ka ei armasta vihma ning olid rohkem siseruumides, kui väljas. Pesukaru ka pistis ainult ninanöpsu vahepeal välja, aga ennast ei näidanud. Kahju, oleksin väga tahtnud pesukaru näha. Kaelkirjak samuti seisis vaid oma majas ja piilus välja. Hüljes vaeseke oli ilma veeta, roomas mööda kuiva basseini ringiratast, ju oli vist veevahetuse aeg. Õnneks mõned loomad ikka näitasid ka ennast. Näiteks üks madu oli vist väga pikalt söömata, roomas aga muudkui ringi. Vaatas mulle läbi klaasi otsa, limpsas keelt ja püüdis läbi klaasi minuni jõuda. Me jäime sinna ootama ja vaatama, et millal ta alla kukub, aga meie kurvastuseks see madu ei kukkunudki alla.

Seejärel külastasime Kuradimuuseumit. Muuseumi kollektsioonis on leedu ja kogu maailma kuradite, deemonite ja nõidade kujutused ning maskid. Samuti nägi seal nimetatud kollektsiooni autori A. Zmuidzinaviciuse elu- ja tööruume.

Järgmisena käisime Zooloogia muuseumis. See oli küll väga vägev. Ka meie eriline loodusesõber Merit nautis seda väljapanekut. Ma isegi enam ei mäleta, mitmel korrusel see väljapanek oli, aga väga suur oli see küll. Näha oli jahitrofeesid, liblikaid, igasuguseid putukaid, kalu, merekarpe, vähjalisi, skorpioneid, paelusse, konnasid, linde ja muidugi loomi. Kindlasti jäi mul midagi ka nimetamata.

Nüüd oli plaan minna ja sõita furnikulööriga Aleksotase mäele, kust avaneb kaunis vaade Kaunasele. Mul oli selle kohta leitud ainult üks aadressike, lootsime, et see on see õige. Aga juhtus nii, et see oli juba Aleksotase mäe otsas asuva furnikulööri jaama aadress, seetõttu jäi meil seekord see sõit tegemata. Ülevalt alla ja siis jälle üles ei tundunud üldse nii ahvatelv kui vastupidi. Pealegi ei olnud seal mitte mingisugust hinnakirja üleval ja koht tundus täiesti välja surnud olevat. Hiilisime Meritiga ümber putka ja aknast nägime, et keegi siiski magas seal sees. Ei hakanud siis teda segama

Päeva lõpuks jalutasime natukene Kaunase vanalinnas. Väga pikalt siiski ei jalutanud, sest vihm hakkas jälle sadama ning külm oli ka. Seega suundusime tagasi oma Vilniuse keldrisse.

Kaunase raekoda, mida kohalikud nimetavad "Valgeks luigeks"

Tädiga ka täna riidlesime. Ta sundis meid pidevalt tegema vasakpöördeid kohas, kus see lubatud polnud. Peale selle suunas ta meid paar korda jalakäijate tänavale, kuhu teatavasti autoga sõita ei tohi.

Laisves aleja, jalakäijate tänav, kuhu Tädi meid korduvalt autoga sõitma suunas

25. juuni - Trakai, Užupis

Täna hommikul ladistas vihma, seetõttu tegime jälle oma plaanid ümber. Eks need plaanid ju olegi selleks, et neid rikkuda. Otsustasime Trakai saarelinnusesse vihma eest pakku pugeda. Linnus oli vägev. Alguses haakisin end ühele saksa grupile sappa ning kuulasin salaja nende giidi juttu. Nagu alati suutsid mu tüdrukud inimesed ära võluda. Vaatasin Mirjamiga just ühte vitriini kui giid ütles, et juhin teie tähelepanu sellele vitriinile, mitte selle ilusa tüdruku pärast, aga.... Muidugi tulime selle peale sealt eest ära. Aga hiljem jäime neile jälle ette, giid arvas, et oleme lätlased, aga mina sellepeale muidugi automaatselt vastasin, et ei ole, kuigi ta meile ju tegelikult üldse midagi ei öelnud. Sealt siis tuli välja, et eestlased oleme hoopis ja oldi väga üllatunud, et ma saksa keelt räägin. Siis juba kutsuti meid ametlikult oma juttu kuulama. Tüdrukud olla wunderschöne :) Saksa grupp lõpetas peagi oma ekskursiooni, meie aga olime suhteliselt alguses alles. Veidi aja pärast sattusime koos ringi liikuma ühe paarimehelise grupiga, kellele rääkis giid inglise keeles. Loomulikult varastasime ka sealt infot.

19. saj magamistuba

Merit ja Mirjam kongis (Mirjami arvates oli tegemist autoga)

Merit häbipostis

Seejärel tutvusime Trakai karaiimide eluga. Karaiimid on türgi rahvas, kes järgivad judaismi teatud vähemusvoolu ja loovad Trakais väga eripärase õhustiku. Nende esivanemad langesid Vytautase kätte vangi tema sõjaretkel 1397. aastal ning teenisid seejärel kuninglike kaardiväelastena. Karaiimid on säilitanud oma tavad ja traditsioonid. Nende majad on viilkatuse ja kolme tänavapoolse aknaga puumajad.

Karaiimidele iseloomulikud kolme tänavapoolse aknaga puumajad

Seejärel käisime ka karaiimide kalmistul, aga see oli küll väga hüljatud koht. Hauakivid olid kõrges rohus. Tegelikult meile öeldi ka turismiinfost, et see koht ei ole publikule avatud, kuid käisime siiski kohal. 

Karaiimi kalmistu

Tühi kõht andis juba end tunda. Valiku tegime karaiimide rahvustoitude hulgast. Ostsime ehtsaid kybyn`eid e. lihtsas eesti keeles võiks neid nimetada lihapirukateks. See on poolkuu kujuline hapendatud pastakook, mille täidiseks on liha. Väga hea pirukas oli, natuke soolane ainult.

Seejärel soovisime kaasa osta ka traditsioonilist karaiimide alkohoolset jooki „Karaimu“. Tuli välja, et seda müüakse ainult ühes restoranis. Tegemist on Bittneri sarnase joogiga, millele on lisatud ürte, kaneeli, muskaatpähklit ja kindlasti veel midagi. Kes maitsta soovib, peab meid külastama.

Kui „Karaimu“ ostetud, võtsime suuna jälle Vilniuse peale. Sõitsime Užupise e. „Ülejõe“ linnaossa. Užupis olla maaliline agul kesklinna kõrval, kus asuvad kohvikud, kunstigaleriid. No minu jaoks tähendab sõna „maaliline " küll midagi muud. Võib olla tuleneb see sellest, et olin veel endiselt Trakai lummavast ilust võlutud. Trakai oli tõesti väga ilus linn ning nimetaksin seda maaliliseks. Užupises elavad kunstnikud kuulutasid Užupise 1997. aastal sõltumatuks, kehtestasid oma lipu ja iseseisvuspäeva ning valisid oma presidendi. Užupisele on iseloomulikud ka nn salapärased peidetud hoovid. Astud hoovi ja leiad sealt 2-5 maja uksed, tänava pool uksi eriti ei olnud. Ainult galeriide, kohvikute jmt sissepääsud, aga mitte elumajade sissepääsud.

 Užupise sümboliks olev inglikuju

 Üks huvitavamaid hoove

 Kunst sigaretipakkidest

Užupise koolimaja tagant pidi minema mingi tähistamata jalgrada, kust avaneb imeilus vaade Vilniusele. Otsisime seda koolimaja ja seda rada päris kaua. Lõpuks kui leidsime, siis vaadet nautima läksin Meritiga kahekesi, teised olid juba surmani tüdinud.

24. juuni - Vilnius

Täna oli plaanis üks jalutamise päev. Kuna aga hommikul oli ilus selge ilm, siis otsustasime vaadata, kas teletorn on tänasel päeval lahti. Oli küll. Merit enne sisenemist küsis, et kas sinna üles peab trepist ronima? Õnneks siiski on meie ajastul liftid olemas. Olime seal alguses ainsad külastajad. Kui saime akna äärde vaadet nautima, siis pandi platvorm pöörlema. See teeb ringi peale 50 minutiga. Vilniuse teletorni vaateplatvorm asub 165 m kõrgusel. Teletornist paistis silma, kui palju on Vilniuses rohelust. Samuti on palju nn Lasnamäed, aga ka seal oli alati majade vahel palju puid. Juba eile autoga sõites jäi mulle silma, et palju metsa on, täna sai see ka kinnitust.

Seejärel otsustasime veel ilusaid vaateid nautida. Suundusime Gediminase torni. Sinna sai üles sõita furnikulööriga. Tornis oli näha raudrüüsid, vana linnuse maketti jmt ning katuselt avanes ilus vaade Vilniuse vanalinnale.

 

Sealsamas lähedal on ka Kolme risti mägi. Kuni trepini läksime kõik koos, aga trepist üles läksin Meritiga kahekesi. Aare arvas, et talle aitab tänaseks ronimisest. Reielihased said täna tõesti kõvasti vatti, aga ka sealt mäe otsast avanes imeilus vaade.

Seejärel võtsime suuna vanalinnale. Sisenesime Aušra väravatest ning hakkasime mööda vanalinna tänavaid astuma. Jalutasime päris mitu tundi, paljud tähtsad vaatamisväärsused said üle vaadatud. Samuti käisime sees Vilniuse Katedraalis, Anna kirikus, Bernhardlaste kirikus. Nüüd ka mõned pildid tänaselt jalutuskäigult.

Aušra värav

Raekoda

Vilniuse Katedraal

Anna kirik

Anna kirik, taamal Bernhardlaste kirik